Paar päeva enne 2023. aasta lõppu startisime taas igatalvisele reisile Skandinaaviasse. Kuna enamik seltskonnast naudib suusamägesid, siis tuleb jääpüügihuvilistel lähtuda sellest, millise suusamäe jalamil laager püsti lüüakse. Seekord läksime taas Vemdaleni suusakeskusesse Klövsjösse, kus oleme paaril korral ka varem olnud. Viimati küll 5 aastat tagasi. Klövsjö on selles mõttes ainus suusamägi, kus üks täiesti asjalik ca kilomeetripikkune järv on kohe suusamäe kõrval, nii et kui kalad on selles koostööaltid, siis pole vaja eriti kaugemale sõitagi.
Kuna aastavahetuse paiku Tallink iga päev Rootsi vahet ei sõida, siis sõitsime seekord läbi Soome – algul Tallinn-Helsinki ja siis Helsinki-Stockholm. Ootamist ja peale-maha sõite oli veidi rohkem, aga muidu igati OK. 30.detsembri õhtuks olimegi siis Vemdalenis kohal. Pea 500 km autosõitu, mille läbisime ca 7 tunniga, mille sisse ka paar sirutamispeatust ära mahtus. Kuna lund oli Kesk-Rootsis igatahes päris palju ja libedust ka, siis sattusime mitmel korral pikkadesse kolonnidesse, mille eesotsas lumesahad oma tänuväärset tööd tegid. Sellistel juhtudel venisime umbes 50 km/h kiirusega. Nädalavahetustel on suusamägedel tavaliselt vahetuste ajad ja nii laupäeva kui pühapäeva pealelõunal liigub põhja-lõuna suunas üpris palju suusaboksidega autosid. Külma oli kohalejõudes nii 14-16 kraadi ringis.
31.detsembril oli meil siis esimene päev kohapeal. Ilm oli pilves ja temperatuur -16 kraadi. Kalale läksime kahekesi Lennartiga. Eelmisel õhtul olime webis veidi luuret teinud. Rootsis on kalaveed jagatud paljudeks kohalikeks väikesteks kalastuspiirkondadeks (Fiskevardsomradet = FVOF või KFO), kus püügiõiguse hinda/müüki ja ka kalade asustamist/varude taastamist korraldavad kohalikud kalastusklubid. Neile on loodud ühtne webirakendus, millest ka mittekohalik saab infot püügiõiguse tasude, paremate veekogude ja isegi nendest saadud saakide kohta. Kui Sa tead kuhu kanti minek on, siis tasub vastav piirkond sellest rakendusest välja otsida.
Kuna igasugu asjatamise tulemusena (varustuse lahtipakkimine, lubade ja söötade ostmine jne) on esimesel päeval aega alati vähem, siis valisime esimese päeva sihiks väikese mõnesajameetrise järvekese nimega Järpbäcksdammen, mis asus Vemdalenist ca 3 km kaugusel. Ostsime Vemdalenist Ekbergs Fritidsist püügiload (120 SEK/ca 11 EUR päev) ja kärbsetõugud ja kulgesime järvele. Poest saadud info kohaselt oli enne jõule sealt hästi kala saadud, aga peale jõule enam mitte eriti. Kohale jõudes oli 3-4 seltskonda (igas 2-3 püüdjat) juba püüdmas, ja päeva jooksul käis veel vähemalt samapalju rahvast oma kalaõnne proovimas.
Pilt 1. Järpbäcksdammenil oli palju lund ja vähe kala.
Ilmselt oli suure püügikoormuse tõttu järvekeses hoolimata kalade juurdelaskmisest neid juba väheks jäänud. Püüdsime kella 11 – 15-ni ja olime viimased lahkujad. Kohe alguses õnnestus mul kirverakenduse peale üks 100gr paalia tabada, mis jääauku tagasi sai saadetud.
Pilt 2. Vana aasta viimane kala jäält.
Ja meie ainsaks kalaks see sel päeval jäigi. Kajalood näitas kalu päris tihti, aga võtma nad eriti altid polnud. Käisid, uudistasid lanti ja läksid jälle oma teed. Hoolimata suurest hulgast püüdjatest meie lähedal nägime veel vaid ühe kala saamist, ja seegi polnud suurem kui vast 300-400 gr. Igatahes õhtul otsustasime, et seda järve me enam ei külasta.
Aastavahetus möödus ses mõttes vaikselt, et kuna reisiseltskonnas oli hulk väikesi lapsi (0 - 8.a.), siis tegime aastavahetuse saluudi neile juba mõned tunnid varem ära ja enamik reisiseltskonnast läks peale Eesti aja järgi uusaasta vastuvõtmist (tund varem kui Rootsis) magama.
Uue aasta esimesel päeval ründasime koos Lennartiga Klövsjö suusamäe kõrval asuvat Svartastjärneni järve, millest olime varasematel kordadel ilusaid kalu saanud.
Pilt 3. Svartastjärnen asub otse suusamäe jalamil.
Mõned aastad tagasi oli sinna asustatud ka vikerforelle, aga viimastel aegadel vist mitte. Sest kõik püügiraportites olevad üksikud vikrid olid 2 kilo kanti või suuremad. Püügikaladeks väidetigi selles järves olevat vikrid, paaliad ja ka väiksemad ahvenad. Ilm oli endiselt pilves ja -16 kraadi külma. Kuna minnes õnnestus autoga pooleks tunniks veidike teeäärsesse lumme kinni jääda ja load pidime ostma webirakenduse vahendusel (kohalik hotell erinevalt varasemast neid enam ei müünud), siis jõudsime püüdma alles veidi enne kella 12. Järvele jõudes olid ühed lumesaaniga kohalikud täpselt selles kohas juba püügil, kuhu meilgi plaan minna oli. Neilt saadud info kohaselt oli 2-3 päeva varem kala väga hästi võtnud, aga viimasel paaril päeval enam mitte. Klassika. Otsisime ja puurisime päris palju. Kõndisime arvestatava paksusega lumes ka veel ca 0.5 km üle järve kohta, kus Lennartil üks suurem forell eelmisel korral plehku pani. Kajalood kalu näitas, aga võtjad nad jätkuvalt polnud ja revansh jäi võtmata. Miskil hetkel saime õhtu eel paarist kõrvuti püügiaugust lõpuks üsna järjest 5 väheldast ahvenat, selliseid +/- 100gr, keda varasematel kordadel-aastatel oli sellest järvest vaid ühekaupa tulnud.
Pilt 4. Ahven Rootsis nagu Peipsis, ikka 100g kanti.
Pingutasime igatahes pimedani, aga ühtki muud kala ka jääle ei saanud. Teisel pool järve pidas üks püüdjatest ka pea pimedani vastu, kuni talle saaniga järgi tuldi. Parklasse kõndides möödusime tema püügiaukudest ja ühe kõrval oli verd maas. Järelikult ikka midagi siis tuli.
Kolmanda päeva (2.jaanuari) hommikul otsustasime veidi varem jääle minna, sest eelmisel päeval webist ostetud luba Svartastjärneni peale kehtis kella 12-ni. Kuna eelmisel õhtul oli sealt kala saadud ja meiegi olime samas piirkonnas oma kajaloodiekraanilt mitmeid kopsakaid veteelanikke näinud, siis olime ”varavalges”, st veidi peale kella 9-t juba taas jää peal. Otse meie ees marssis jää peale 7-8-pealine eri vanuses seltskond puuride ja toolidega. Nagu varsti selgus, oli tegemist ostetud-tellitud kalagiidi teenusega. Kuulasime siis ka oma püügiaukudel kala meelitades 100m kauguselt veerandtunnist rootsikeelset stardiloengut jääpüügi teemal. Mina ei mõistnud sellest peale kalanimetuste küll sõnagi. Aga Lennart kes on lapsest saadik Rootsis elanud, ütles millest jutt. Kui jutud räägitud, läks kalagiid tagasi parkla kõrval asuvasse grillipaika ja tegi lõkke üles. Poole tunni pärast imbus enamik püüdjaid vaikselt jää pealt lõkke äärde. Paar fännimat käisid vahepeal veel püügiõnne proovimas, aga kala nad ei saanud. Ja peale kaasavõetud toidu manustamist kadus see seltskond varsti ka järve äärest. Kuna järv on suusamäe jalamil suusaküla kõrval ja järve äärt pidi kulges ka murdmaarada, siis liikles mööda seda pidevalt ka suusatajaid, küll koertega ja ilma. Nii mõnigi tegi mööda sõites juttu. Kala all liikus ja paar kergemat võttu/togimist ka oli, aga otsa keegi ei jäänud. Kuni lõpuks üks ca 150g ahven õnnestus ära petta. Varieerisin erinevaid rakendusi – paaliaplekke koos vilkurite ja alumise lipsuga, kirverakendusi ühe ja kahe lipsuga, söödastatud nii kärbsetõukude kui spetsiaalsete Rootsis toodetavate kunstsöötadega, aga tagajärjetult. Kell 12 pakkisime kola kokku ja läksime koju tagasi. Lennart oli 3 päeva kalastanud ja pidi järgmised 3 päeva mäge sõitma.
Neljandal päeval (3.jaanuaril) tuli minuga kaasa Mikk. Olin eelmiste päevade asulalähedastest järvedest, kus palju püüdjaid ja muud rahvast, veidi tüdinud ja otsustasime veidi kaugemale sõita. Seda enam, et kalade osas polnud ju ka eriti miskit rahuldustpakkuvat ette näidata. Seekord valisime püügipaigaks Storvandtjarni, kuhu oli meie ööbimispaigast maad 56 km. Tee peal ostsime Vemdalenis taas kalastusload ja uurisime, kas ja kustkaudu planeeritud järvele üldse ligi pääseks. Kuna osa juurdepääsuteest (ca 4 km) oli lahti lükkamata aga saanide poolt kinni sõidetud, ja üle poole vahemaast olid lihtsalt libedad väikesed teed mille ääres põhjapõdrad salkadena ringi liikusid, siis kulus järveni jõudmiseks ligi tund ja püüdma saime kella 10.30 paiku. Ilm oli ikka pilves ja -18 kraadi. Hea oli see, et järveäärsed parklad olid korralikult lumest puhtaks lükatud. Samuti oli järvel lund vähem kui eelmistes kohtades – vast 10-15 cm, mis kõndimist ei seganud. Samuti oli viimase sulailmaga seal mingi lumesaan väga märjas lumes üsna sirge jälge teinud, mis peale külmumist oli lumevaba, sile ja kõva nagu asfalt.
Pilt 5. Külmunud saanijälgedes on järvel paksema lumega hea liikuda.
Mõnes kohas oli lume all ka vett, aga minu kummikud seda ei kartnud ja Mikk oma jahisaabastega hoidis ennast kõvakskülmunud lumme. Kohe järvele kõndides oli näha, et eelmisel või üle-eelmisel päeval oli seal püüdmas käidud, ja kaldast kaugemale jõudes märkasime mitme kinnikülmunud püügiaugu ümbruses ka verejälgi, mis meie optimismi tublisti suurendas. Ühtki teist seltskonda sel päeval järvel püüdmas ei olnud ega tulnud.
Puurisime ühte kasutuses olnud püügitsooni mõned augud. Kui varasematel päevadel olime püüdnud 1.5 – 3.5 m sügavustes, siis seal piirkonnas oli sügavust 5.0 – 5.5m. Kohe kui kajaloodianduri auku lasin, näitas see põhja peal toimetamas 2-3 suurt kala. Mis muud, kui landid alla ja püüdma. Mikk (oma elu teisel jääpüügil) oli ninapidi Lowrance kajaloodiekraanil ja teatas aeg-ajalt ka mingitest puutumistest või togimistest. Mina käisin ümberringi mõnekümne meetri raadiuses, puurisin auke, mängitasin, võtsin lõpuks ka Praktiku välja (mis Lowrancega võrreldes oli ikka hädine) ja jõllitasin seda, aga ei midagi. Vahepeal käisin Miku kajaloodiekraanilt olukorda kontrollimas. No oli kala, kogu aeg oli varasemate päevadega võrreldes palju rohkem kalu all. Tõusid landiga koos kõrgemale ja laskusid jälle põhja, aga korralikku võttu ei teinud. Mitmepäevase ekraani jälgimise tulemusena suutsin täpselt näha kirverakenduse muskade triipe landi kohal, näha paaliapleki lipsu vajumise aega ja isegi seda, kui lips landi külge takerdus ja allapoole ei vajunud. Aga varasematel kordadel paalia- ja forellipüügil edu toonud rakendused (kirves ja vilkuriga paaliaplekid) ei andnud mingit tulemust.
Peale veidi enam kui tunniajalist tulemusteta püüki mõtlesin, et kui kaladele ei meeldi vertikaalselt liikuvad rakendused, siis ehk annaks horisontaalne liikumine paremaid tulemusi. Külma tõttu ei hakanud rakendustes mingeid kapitaalseid muutusi tegema – võtsin kirverakenduse otsast kirve ära nii et lühikese lipsuga muska jäi tamiili külge alles ja panin kirve asemele naturaalsetes ahvenavärvides 5 cm põiklandi. Nii muska kui põiklandi alumine kolmik said jätkuvalt kärbsetõukudega söödastatud. Esialgu sai seda prooviks tehtud ühel ridval. See rakendus jäi Miku kätte proovimiseks ja ise kõndisin ühe eemaloleva püügiaugu peale, et enda ritvadel ka mõni muudatus teha. Siis märkasin, et Mikul oli seda muudetud rakendust alla lastes tamiil rulli ja aluse vahele kinni keerdunud. Aitasin tal sellest jagu saada. Mikk lasi landi alla ja ma jäin kõrvalt vaatama, kuidas veealune maailm uuele pakkumisele reageerib. Reaktsioon oli positiivne, sest paari tõste järel oli Mikul ritv lookas ja kala otsas. Peale lühikest võitlust oli ilus erkpunase kõhuga, pea kilone paalia jääl. Loomulikult keeras tuju kõvasti positiivsemaks, sest see oli juba selline kala, mida olimegi lootnud saada.
Pilt 6. Kauaoodatud kaunikene.
Mõned kiired pildid, ja uuesti rakendus vette. Ja pea kohe taas võtt ja teine samasuur, veidi heledamat värvi paalia viskles jääl. Mikk lasi selle peale kuuldavale tõelise ürgmehe võiduröögatuse. Mul hakkas nüüd ka kiire – kaua Sa kõrvalt vaatad, kuidas kaaslane kiloseid kalu järjepannu välja sikutab, eriti kui kolm varasemat päeva on üsna tühjad olnud.
Pilt 7. Peale esimeste kalade tabamist oli Mikk kajaloodi ees pidevas madallähte asendis.
Lidusin 30 m eemale augu peale, kuhu olin oma ridvad jätnud, ja vahetasin ka enda kirverakendusel kirve (lillakat tooni) põiklandi vastu. Proovisin 5 min sellest august püüda, aga kuna Praktik oli kalade näitamisega kitsi ja sügavust oli seal ka pea meeter rohkem, siis läksin peagi Mikule lähemale ühe enda varem puuritud augu peale. Lasin landi alla ja hakkasin põhja kohal püügikõrgust paika timmima, kui ritv otsustavalt looka vajutati. Taas ilusat mõõtu paalia.
Pilt 8. -20 kraadiga ja lumes on raske kaladest ilusat pilti saada.
Hetk peale seda vintsis Mikk jää peale poolekilose ahvena. Püük jätkus tempokalt ja veidi rohkem kui tunni aja pärast oli meil kahepeale käes 7 paaliat ja Miku kopsakas ahven. Kusjuures pea kõik kalad võtsid põiklandi all olevat kolmikut. Ainult esimene paalia oli ülalpool muska e. kärbse otsas. Kalade mõõt oli ilus, kõige väiksem paalia oli vast 600-700gr, teised kilo kandis ja mõned rohkemgi.
Pilt 9. Neljanda päeva saak oli vägagi korralik. Kõik kalad saadud kahest püügiaugust.
Õhtul kodus oli siis korralik fileerimisaktsioon. Fileest tehti soolaforelli ja cheviche´i, osa läks koos eelmiste päevade ahvenatega kalasupi sisse. Fileerimisel üle jäänud nahk praeti pannil krõbedaks ja söödi niisama snäkina. Hoolimata korralikust kogusest kala väga üle ei jäänud.
Eelmise päeva saagist hoolimata mul viiendal päeval kalastuskaaslast ei olnud. Kuna olin 4 päeva järjest jää peal käinud, võtsin päevakese puhkust ja tegelesin vahelduseks veidi tööasjadega. Vastust ootavaid kirju oli juba päris hulga kogunenud. Ja loomulikult oli plaan paigas, et reedel (mis oli meie kohaloleku viimane päev) oleme Lennartiga õigel hetkel jälle õiges kohas. Ilmateade lubas küll hommikuks 27-kraadist külma, aga päeva jooksul pidi seegi pehmemaks muutuma. Ja kümmekond aastat tagasi sai kord ka 31-kraadise külmaga Peipsile marsitud ja seal 4-5 tundi püütud. Nii et mis see 27 kraadi siis ikka ära ei ole. Aga nagu Murphy on öelnud, siis kui miski saab untsu minna, siis ta ka läheb.
Kuuenda päeva (reede, 5.jaanuari) hommikul ärgates selgus, et lubatud -27 külmakraadi asemel on väljas juhtumisi -36 kraadi. Samas täiesti tuulevaikne. Me ei lasknud end sellest numbrist heidutada. Planeerisime, et läheme järvele vaid 2-3 tunniks ja täpselt selleks ajaks, kui eelmisel korral parim võtuaeg oli. Sidusime varuritvadel rakendused põikide jaoks ümber, panime selga topeltkoguse sooja pesu ja sokkidesse-kinnastesse ühekordsed soojendajad. Veidi enne starti kadus ootamatult meie ööbimiskoha kõigist kraanidest-tualettidest vesi. Peale rendileandjate teavitamist alustasime kõikenäinud eestlastele omaste kriisi leevendamise meetmetega - täitsime olemasolevad ämbrid lumega ja tirisime saunalavale sulama. Toiduks vajaliku vee saanuks poodidestki, aga pesta ja tualetis ju ka vaja käia. Eriti kui seltskonnas on 6 väikest last. Lootsime administratsioonilt kiiret reageerimist, kuna terve tänava majad olid ilma veeta. Nii ka läks - peale tunniajalist katkestust leiti vesi kuskilt jälle üles – ilmselt polnudki mitte külmumise vaid pigem elektri ülekoormuse probleem kuskil pumplas.
Istusime siis planeeritud ajal järveleminekuks autosse (Mitsubishi Outlanderi pistikhübriidi) ja tõdesime, et hommikuse paaritunnise askeldamise ajal oli juba terve kraadi võrra soojemaks läinud, ehk “kõigest” -35 kraadi. Bensumootor (akulaadimisgenerator) käivitus küll paari pöörde pealt, aga elektrimootorite toiteaku teatas lakooniliselt: “Battery is too cold to operate”. Kuna me eelmisel õhtul tanklas pika järjekorra tõttu oodata ei viitsinud, siis oli paak liiga kuiv, et hakata kohapeal akut pikemalt soojendama. Lähim tankla asus 3 km kaugusel ja otsustasime siis ”külmetava” akuga kuidagi ikka sinna sõita. Auto läks liikuma, aga jõud oli suht nullilähedane. Asula siseteedel saime esimese kilomeetri sõita ca 20-30 km/h, aga kui suurele maanteele keerasime, langes kiirus jalakäija tasemele, ehk mingi 5-10 km/h kanti. Spidomeeter igatahes nii madalat numbrit ei näidanud. Venisime ohutuledega tankla poole. Vahepeal allamäge lisandus veidi kiirust, aga kui tee ülesmäge keeras, siis tekkis küll tunne et jääme päris seisma. Kuskilt suutis vähehaaval soojenev aku siiski peale pooltteist kilomeetrit uue hingamise leida ja ca 30km/h jõudsime lõpuks tanklasse. Peale tankimist liikusime koju tagasi, sest sellise jõuetu autoga poleks julgenud nelivedu vajavatele lumistele teedele ronima minna. Peale tunniajast ukse ees tuksumist oli aku seis normaliseerunud, aga kogu selle asjatamisega oli lõpuks nii palju aega kulunud, et heaks võtuajaks poleks enam järvele jõudnud. Ja kuna temperatuur oli ka ikka veel -34 kraadi, siis kuulutasime selleaastase paaliapüügi lõpetatuks. Meie seltskonna ülejäänud 2 diiselautot läksid käima alles õhtul peale mitmeid soojendamisi ja käivitamisi, kui õhutemperatuur oli -20 kraadini tõusnud.
Järgmise päeva tagasisõit kulges viperusteta, ja pühapäeva, 7.jaanuari hommikul olime koduses Eestis tagasi.
Kokkuvõtteks võib öelda, et oli üsna tavalise stsenaariumiga käik. Suusahundid said oma mäe- ja murdmaatunnetuse ilusti kätte. Kalameestel kulusid esimesed päevad ikka selleks, et saagikamad kalaveed üles leida ja aru saada, mida ja millal kaladele pakkuda. Ja kui kõik täkkesse läheb, siis võib saada ka sellisel südatalvel korralikke saake. Loomulikult võiks spetsiaalselt põhjapoolsetesse talipüügiparadiisidesse (Storumani ja mujale) reisides saada rohkem ja suuremaid kalu, aga meie puhul on tegemist ikkagi perereisiga, kus kõik suured ja väiksed pereliikmed on koos, saavad nädal aega omavahel suhelda, enda hobidega tegelda ja kõigest sellest ühiselt rõõmu tunda.