Sel aastal on Eesti ilm olnud veidi ebatavaline ja sügise tulek viibinud ka vähemalt paar nädalat. Kui tavapäraselt on Emajões mõtet jigiga koha püüdma hakata 10.septembri paiku, siis sel aastal oli vesi sel ajal veel 20 kraadi kandis ja proovipüügid erilisi tulemusi ei toonud. Kala oli jões täitsa olemas, aga veel suvisel „rezhiimil“ ning landi vastu erilist huvi ei ilmutanud. Otsustasime siis aega veidi edasi kerida ja minna mõnevõrra põhja poole, kus veed sügiseselt jahedamad. Reisiaja planeerisime septembri lõppu, et jahedad ööd jõuaks ka põhjanaabrite juures vee külmemaks muuta. Jooksev luure näitas, et seal Eestiga võrreldes jõevesi ikka 2-3 kraadi jahedam oli.
Kui püügiretke mõte sai sõpradele välja hõigatud, siis täitusid vabad kohad imelise kiirusega. Nii siis istuski 26.septembri hommikusel Tallinki laeval meie 8-liikmeline kohaküttide seltskond, kes püügipäevadel neljaks paatkonnaks jagunes. 3 paati võtsime kaasa ja neljanda rentisime kohapealt. Kui Tallink küsib oma 4-5m paadi edasi-tagasi üleveo eest miski 70-80 EUR, siis kohalik paadirent maksis peale kauplemist 100 EUR/päev (Buster L koos Yamaha mootoriga, aga ilma kajaloodita). Nii et mitme püügipäeva kohta tuleb oma paadi kaasavõtmine ikka kõvasti soodsam. Lisaks on oma paadis kogu varustus käe-jala järgi paigas ning kaasvõetava kraami mahutamisega pole ka muret.
Meie paatkond (Koit ja Urmas) olid ainsatena varem planeeritavates püügipaikades käinud, teistele oli see esmakordne spetsiaalne kohapüük Soomes. Nii Marguse-Anti kui Oskari-Raini paatkonnad olid ennegi jigiga koha püüdnud. Mareki paatkond, kuhu eri päevadel olid kaasatud Tõnu, Rauno ja Teet, plaanis jigimise käänulisel teel oma esimesi samme astuda.
Kuna püügipaigaks olime planeerinud Emajõega sarnaneva jõe alamjooksu Lääne-Soomes (ca 240 km Helsingist), siis uskusime, et ilmataat ei saa meile nii palju hambaid näidata kui lagedamal sügisesel merel püüdes.
Ööbimise olime broneerinud jõest ca 20 km kaugusele metsas asuvatesse puhkemajadesse. Ulualust oleks leidnud ka püügipaikadele lähemal, aga eelistasime privaatsust ja turvalisust. Lisaks oli oluline, et saaksime oma 4 autot koos paatide-treileritega majade juurde parkida ja öösel ka GPS-vöörimootorite akud laadima panna. Ja kui paadi ööseks nagunii jälle treileri peale tõmbad, siis pole suuremat vahet, kas sõidad autoga koju 2 või 20 km.
26.september. Tormine päev reisimiseks.
26.septembri hommikune laevasõit oli igatahes üsna tuuline – Lääne-Eesti saartel oli samal ajal tuul üle 30 m/sek, meilgi tuiskas vesi Tallink Stari vööris päris muljetavaldavalt ja räägiti 4-5m kõrgustest lainetest. Hommikusöögi II pooles sõitsid tassid-taldrikud laual ühest servast teise üsna usinalt, ja tualettide lähistel liikus üsna roheliste nägudega inimesi. Meie seltskonnas kadusid ei olnud, kuigi nii mõnelgi kadus vahepeal isu söögi ja aknast väljavaatamise järele.
Laevast maha sõites pidas Soome toll kinni Oskari ja Marguse autod ja kontrollis, ega nende paatide-mootorite puhul pole tegemist varastatud kraamiga. Ei olnud. Veider, varem ikka Soomest Eestisse varastatud paate ja mootoreid veeti…
Sestap sõitsime oma ööbimispaiga poole kõik eraldi ja osalt ka eri teid pidi. Ca 3-tunnine sõit möödus suuremate vahejuhtumiteta. Tuul oli ka sisemaal tugev, ilm pilves ja aeg-ajalt sadas päris korralikult. 3 autot jõudsid ööbimispaika kella 16 paiku üsna ühel ajal.
Kohalejõudnuid ootas ees meeldiv üllatus – meie metsa sees asuvate majakeste ümbrus oli kenasti niidetud, ja sellel haljasalal ja ümbritsevas metsas kasvas rämedalt palju seeni, peamiselt puravikke. Ilma liialdamata võis ümber majade väikese tiiru tehes korjata ämbritäie haava- ja kivipuravikke. Oli rohkelt ka igasugu muid häid söögiseeni, aga puraviku-uputus oli nii totaalne, et neid teisi pandud tähelegi. Marek ja Tõnu kadusid korraks metsa ja tulid vähem kui 15 min pärast 150-liitrise puraviku-kotiga tagasi.
Ülejäänud seltskond ei lasknud end seentest suurt häirida ja asus varustust lahti pakkima. Kuna päevavalgust pidi veel paar tundi olema, siis otsustasime koos Mareki paatkonnaga jõele „tere“ ütlema minna. Mida lähemale jõudsime, seda sinisemaks läks taevas ja paatide vettelaskmisel tuli esimest korda sel päeval ka päike välja. Marekil oli rendipaadi mootori käivitamisega pisut pusimist. Olla bensu kättesaamise probleem olnud. Tuul oli endiselt tugev ja puhus otse merelt jõesuudmesse. Otsisime püügiks varjulisemaid paiku, sest lagedale minna ei kannatanud – laine oli jõesuudmes vähemalt 1.5 meetrit. Jigisime ja trollisime madalike taga 2-3 m vees ca tunnikese. Kumbki paat sai saagiks ühe väikese haugi ja ahvena, aga avalöök oli sellega tehtud ja ees ootas ju mitu pikka püügipäeva. Ja tuul pidi ka järjest vaibuma hakkama. Veetemperatuur oli jõesuudmes 12.5 kraadi.
Õhtu üllatas sellega, et tugeva tormituule tulemusel kadus vahepeal majadest mitmel korral ja tükiks ajaks vool, mis lõpuks ikka jälle tagasi tuli.
27.september. Õnnestunud avalöök.
Hommikul algas avastusega, et kraanist tulev soe vesi muutub kasutamise käigus järjest külmemaks. Peale asja detailsemat uurimist selgus, et voolukatkestuste tulemusena oli boileri rikkevoolukaitse end märkamatult välja lülitanud. Kui see taas sisse sai, siis normaliseerus olukord kiiresti.
Peale tugevat hommikusööki (aitäh, Rain!) sõitsime taas jõe äärde. Marek ja Tõnu olid pool ööd elektrikatkestuste vahel puravikke töödeldes „sotsialiseerunud“ ja otsustasid hiljem järele tulla. Pärast selgus, et olid veel hommikulgi seeni juurde korjamas käinud. Sedapuhku lasime paadid peale suudmest ca 10-12 km ülevalpool. Eelmisel õhtul olime kokku leppinud, mis punktist püüki alustame. Esimene püügikoht oli ühe väikese silla läheduses. Tuul oli endiselt üsna tugev ja puhus vastuvoolu, aga kaldapuud varjasid seda päris hästi. Enamik jõge oli sealkandis 6 m sügavune, aga keset sirget oli 15 m sügavune auk. Kuna vool eriti kiire ei olnud, siis kannatlik mees sai ka seal 15 m augus 25-gr peaga põhja kätte, 6 m peal oli paras püüda 20g peaga.
Alustasime siis selle sügava augu nõlvade läbikammimisest. Kajalood näitas paadi all pooles vees palju väikest kala. Veider oli see, et paaril korral tundsin lanti 12m sügavusest paadi alt üles kerides pooles vees selget võttu. Ühel korral jäi ka kala paariks sekundiks otsa, enne kui ära pudenes. Ei osanudki arvata, kas latikas, tõugjas, säinas, haug, ahven või merikas… Kõik need kalad on seal ju esindatud. Lisaks hüppasid aeg-ajalt miski röövkala eest põgenedes madalates äärtes väikesed kalad pilvedena välja. Nii et elu oli jões kees täiega. Peale tunnist püüki ja paari asukohavahetust (mis vöörimootoriga väga lihtsad ja mugavad on), sai mu paadikaaslane Urmas ilusa võtu ja 1.3kg koha paati.
Ülejärgmise viskega oli teinegi võtt, aga see ei jäänud otsa. Hakkasime just kohta vahetama, kui meie seljataga püüdvas Marguse paadis hakati erutatult sebima. Paar minutit võitlemist, ja Marguselgi korralik koha paadis. Kaalumistulemus näitas 2.2 kg. Igati soliidne algus. Hiljem selgus, et Marguse rekordkoha ka. Jigiga pealegi. Vahetasime oma paadi asukohta jõe teise serva ja sillale lähemale. Küsisin Urmaselt sama värvi Westini landi, mis talle kala tõi. Juba teise või kolmanda viskega oli minu landile ilus löök ja kala taga. Koha. Kaal näitas 1.6 kg.
Paar viset hiljem üsna servast vajus taas keegi otsa, sedapuhku 1.15 kg koha. Vahepeal sai Marguse paatkond ühe haugi. Siis jõudis ka Oskari paatkond kohale ja asus samuti vett vahtu peksma. Vahetasime kohti ja saime mitu koha juurde, enamik 800g - 900g vahemikus. Ühe alamõõdulise lasi Urmas tagasi ka. Vahepeal rabas ühes püügipaigas päris ahnelt ka ahven, kellest nii mõnedki otsa jäid ja kasti rändasid. Kella 15 – 16 vahel eriti kala ei tulnud. Marguse paat käis allavoolu asja uurimas, ja sai kaugemalt 4.7 kg haugi.
Sel ajal saabus ka Mareki paat püügile. Kuna tuul ja vool olid vastassuundades, siis polnud neil ankrut vaja kasutatagi – paat püsis üsna hästi paigal.
Kaldalt oli hommikust saati püüdnud üks kohalik taat kalatüki ja tonkaga just täpselt selle sügava augu alumises otsas, kuhu me sellepärast ei saanud püüdma minna. Aeg-ajalt loopis ta 3-4 meetrist peene silmaga heitevõrku, millega väikseid söödakalu juurde püüdis. Enne äraminekut rääkis, et oli sel päeval kogusaagina ca 9 kg kohasid saanud. Oskari paat läks peale taadi lahkumist sinna püüdma ja sai üsna kohe viisakas mõõdus koha. Liikusime neist viske jagu ülesvoolu, ja sain sealt ka esimese viskega ka korraliku koha. Kaal näitas 1.8 kg, ehk meie paatkonna selle päeva suurim. Päev hakkas vähehaaval õhtusse tüürima ja võtt jäi vaiksemaks.. Mõtlesime Urmasega enne äraminekut teha väikese trollingutiiru. Sõitsime ca 500 meetrit allavoolu ja siis jälle vastuvoolu tagasi. Kohe esimese ringiga sai Urmas rohe-kollase Jesse otsa ilusa 1.3 kg koha ja pisut hiljem 550 g ahvena. Minu Rapala Tail Danceri vastu suuremat huvi ei ilmutatud. Kui Mareki paadiga kohakuti jõudsime, sai ka Tõnu korraliku koha jigi otsa (jutu järgi 2 kg vähemalt!). Aga ei oodanud kahvamist ära, tahtis seda ridvaga paati tõsta ja sellega sai tema algaja õnn ka paraku otsa...
Teised paatkonnad olid ka juba kojumineku peale mõtlema hakanud, aga meie trollingutulemust nähes otsustasid ka seda püügiviisi proovida. Ja edukalt. Oskari paat sai silla alt 2.2 kg-se koha, ja Marguse meeskond lausa 3 üle-kilost. Seega esimene päev igati kordaläinud – meie paati tuli 9 koha, millest 8 olid mõõdus. Marguse paatkonnal 5 ja Oskari tiimil 2 koha, aga mõlemal ka 2 kg piir ületatud.
Mareki paadis olid seekord korralikud haugid ja ahvenad. Hea oli veel see, et kogu selle esimese püügipäeva jooksul ei sõitnud meist mööda mitte ühtegi kohalikku paati. Polegi nii vaikne ja rahulik seal kunagi olnud.
Õhtupoolikul jõudsid jõele veel kaks Eesti paatkonda – kalablogi pidaja Rain koos kompanjonidega. Rain suutis samal õhtul ühest oma salakohast ka 2.6 kg koha välja meelitada, aga trollingukalad ei lähe neil ju õnneks arvesse.
Õhtu möödus loomulikult söögitegemise, kalapuhastamise-praadimise-pakendamise ja kalamehejuttude tähe all, mida tequila ja rumm järjest värvikamaks muutsid. Marek ja Tõnu keetsid kokku miski tummise kala- ja puravikusupi hübriidi, milles oli mõlemat komponenti nii palju, et ei saanudki aru, kas tegemist oli seentega kalasupi või kaladega seenesupiga.
28.september. Päevad pole vennad.
Järgmisel hommikul oli Mareki paat esimesena peal. Tõnu saadeti tööasjus autoga varakult Helsingisse ja Marek võttis oma pikalt varumeeste pingilt kaasa Rauno, kes tööasjus nagunii Soomes toimetamas oli. Vahetus oli õnnestunud, sest meie jõele jõudes oli neil esimene kilo+ koha paadis, lisaks ka haugi ja ahvenat. Ülejäänud paadid jõudsid veele kella 11 paiku. Kui eelmisel päeval oli üpris tuuline, aga sooja 10-11 kraadi, siis sel päeval näitas termomeeter päev otsa 5-6 kraadi, ilm oli madalpilves ja vahepeal tibas vihmagi. Ja ega tuulgi eriti vaikne polnud. Tegelikult oli terve päeva selline kergelt kõhe olemine, sest eelmise päeva positiivse kogemuse baasil ei viitsinud talvekombet selga panna. Kala ka eriti koostööaldis polnud. Kuna esimene tund-poolteist jigimist erilist resultaati (peale paari ahvena) ei andnud, siis otsustasime Urmasega trollingut proovida, mis eelmisel päeval oli kõigile ilusat kala andnud ja samal hommikul ka Mareki paadile tulemuslik olnud. Liikusime allavoolu oma 4-5 km, aga ei mingit edu. Ilm oli sünge ja kalal suu kinni. Poolel teel sattusime ka pirakale latikaparvele – ca 300 meetri pikkuses jõelõigus oli tihedalt latikaid all. Tegime jigidega mõne viske ka ja lante togiti pidevalt, aga kuna me latika pärast Soome ei tulnud, siis ei hakanud nende püügile keskenduma.
Vahepeal sõitsime hooga veel paar kilomeetrit mere poole, nö põõsa augu peale. Loopides õnnestus mul kolmanda viskega oma teenekas Volzhanka ritv keskelt pooleks visata. Ei jäänud lant rõngasse kinni ega midagi. Lihtsalt alumine jätk murdus kinnituse lähedalt puhtalt ära. Tõstsin rulli teisele ridvale ja püük läks edasi. Kuna loopimine tulemusi ei toonud, proovisime trollida. Kerges vihmasabinas saime pika ponnistuse peale ühe alla-kilose koha ja kilose haugi. Kajalood näitas all ilusat kala, aga suud olid neil küll kinni mis kinni. Sõitsime ka mereni ja loopisime ka sealsetes paremates kohtades. Proovisime ka suudmes ja punase maja juures madalamas trollida. Peale 1-2 mikroahvena ei miskit edu. Nii blogi-Raini kui Kõutsi paatidel oli sealkandis üsna samasugune ümmargune tulemus. Telefonikõne teistele meie paatkondadele ei tekitanud ka erilist optimismi – paar kõhna ja juhuslikku koha neil mõlemal oli – peamiselt trollides.
Tonka-vanamees olla seekord enne lahkumist midagi 6-st kilost kohadest rääkinud. Üritasime veel siit ja sealt nii jigida kui trollida, aga kala võtma ei saanudki.
Kokkuvõttes oli külm, tuuline-vihmane ja selle reisi kalavaeseim päev, peale mida oli hea õhtul majas veidi sauna teha. Lisaks saunale tegime ka äkist nii ahvenast kui väiksemast kohast, mis järgmisel hommikul vaimustushüüete saatel kiiresti nahka pisteti.
29.september. Rekordid, rekordid...
Laupäeva hommikul oli end veidi raskem liikuma saada. Eelmisel õhtul plaanisime koos Oskari paatkonnaga, et läheme seekord 7-8 km ülesvoolu, kus on ka mitmeid 10m sügavusi auke. 2016.a. oktoobris tuli sealt koha päris ilusti. Marguse ja Mareki paatkond said end mõnevõrra varem liikuma, sest Marekil oli plaan juba pärastlõunal tagasisõiduga alustada. Selleks ajaks, kui liikuma saime, oli Marguse tiimil juba 2 korralikku koha paadis. Me järgisime varasemat plaani ja sõitsime kohe ülesvoolu minema.
Veidi enne sihtkohta tuli blogi-Raini paatkond juba trollides vastu ja teatas, et seal aukudes koha pole – ilmselgelt olid nad selleks ajaks juba paar tundi seal vett vahtu peksnud. Trollides pidada tulema vaid ahvenaid, mille kinnituseks Rain meie nähes ühe paati tõmbas. Jäime siiski esialgse plaani juurde, viskasime landid vette ja läksime trollides edasi. Paar viisakat 300g ahvenat tuli üsna järjest, enne kui esimese 10 m augu jigidega ette võtsime. Seal oli põhjas üsna palju ronte – iga teine vise tuli sõita lanti lahti päästma ja mõnedki juurikad-kännud sai Urmas peale väsitamist pinda ka.
Kuna võtte polnud, siis tüdinesime pidevast landipäästmisest ja liikusime järgmisse sügavamasse kohta mõnesaja meetri pärast. Seal niipalju kinnijäämisi polnud, aga nurgelisi kive tundus ikka põhjas omajagu. Kui Urmasel järjekordselt lant kinni jäi ja hakkasin vähehaaval paati sinnapoole liigutama, kui Urmase rulli sidur tegi äkilise sirina. Kuna liikusime „kinnijäänud“ landi poole, mitte sealt eemale, siis tekitas see mõnevõrra kahtlusi. Peagi sai selgeks, et otsas on korralik kala, kes algul lihtsalt põhjas seisis. Tükk aega sõitis korralikult sügavustes, enne kui pinda tuli. Lootsime ilusat koha, aga lõpuks kerkis pinnale korralikus mõõdus haug. Lant oli väljastpoolt rinnauime kanti kinni jäänud ja seetõttu oli kala suunamine-väsitamine tavalisest keerulisem. Lõpuks maandus haug ikka kahva, ja kaalumistulemus näitas 4.8 kg. Urmas ohkas, et oleks 300 g raskem olnud, oleks uus rekord. Lasime haugi loomulikult tagasi ja jätkasime püüki. Kui jigimine tulemust ei andnud, siis proovisime lähedalasuva silla poole trollida. Vett oli 6-8 meetrit, sügavam osa suhteliselt kitsas ja hästi jälgitav.
Aga kalad ei ilmutanud lantide vastu mingit huvi. Kui silla alt paarsada meetrit läbi saime, toimus minu landile võtt ja peagi sain paadi juurde 2.5-3 kg-se haugi. Päästsin ta vees landi otsast vabaks ja paati tõstma/kaaluma ei hakanud. Seejärel lasime paadi silla poole triivi ja hakkasime jige loopima. Korraga jälle Urmasel suur kala otsas. Tegi korralikke sööste, sõitis mitu korda risti paadi alt läbi ja pakkus elamust kogu raha eest. Lõpuks tuli taas korralik haug pinda. Kahvasime ja tõstsime paati. Kaalumistulemus seekord 5.3 kg, ehk Urmase uus haugirekord sai 250g võrra varasemast suuremaks! Kala loomulikult jälle vette tagasi, tulevasi püüdjaid rõõmustama.
Edasi midagi märkimisväärset ei toimunud. Proovisime veel trollida ja loopida, aga eriliste tulemusteta. Tegime kõne Oskari paatkonnale, kes oli siiski eelmise päeva püügikohta läinud. Neil oli selleks ajaks juba 4 koha paadis ja 2 väikest tagasi lastud. Ants Marguse paatkonnast oli saanud 920-grammise ahvena, mis oli tema uus ahvenarekord. Mareki paatkond oli saanud hauge ja ahvenaid ja kella 14 paiku minema läinud, et koduteele asuda. Kuna ilm hakkas päikeseliseks kiskuma ja isegi paar kohalikku paati olid tulnud jõele (vist) ahvenat püüdma, siis mõtlesime, et trollime veidi veel seda ahvenarikast kohta ja lähme siis eelmiste päevade püügipaigale tagasi. Trolling andis ainult ühe korraliku ahvena, kes voobleri väljakerimisel pinnas otsa kargas. Sõitsime siis see 10 km allavoolu tagasi. Kohale jõudes selgus, et samal ajal kui meie lõpus ahvenat trollisime ja tagasi sõitsime, oli päike välja tulnud ja Marguse paatkond sai 30 minutiga 5 ilusas mõõdus koha järjest – üks isegi üle 2 kilo. Kaks koha tuli järjestikuste visetega. Meie kohale jõudes läks ilm jälle pilve ja võtt oli läbi. Proovisime kõiki oma üleeilseid tulemuslikke kohti, aga tagajärjetult. Vahepeal sai Oskari paat jigiga järjest veel 2 mõõdukoha, aga meil kohadega ikka null.
Päev veeres õhtusse, kella 18 paiku hakkas tibama, oli pilvine ja hämar ja teised paadid seadsid end juba kodu poole – Margusel-Antil paadis 7 ilusat koha ja 2 prisket ahvenat, Oskaril-Rainil 6 koha.
Meil jäi seisu parandamiseks aega järjest vähem. Kuna loopimine tulemusi ei andnud, läksime taas juba tuntud ala trollima. Ja Urmas suutis tihenevas pimeduses lõpuks ikka ühe ca kilose koha Jessega paati saada. Ühe samasuure haugi lasime tagasi ka.
Silla alt läbi trollides jäi minu lant kinni. Sõitsime tagasi ja selgus, et see oli haakunud miski tamiili külge. Kerisin veteanni paati ja sain selle küljest 2 korralikku ahvenavooblerit – üks Salmo ja teine Rapala päritolu. Mõlemad trossidega ja alles lühikest aega vees olnud, sest konksud täitsa teravad. Vähemalt mingigi saak.
Ilm oli juba üsna pime, kui paadi välja saime.
Õhtu kulus endises rütmis – tummine õhtusöök peakokk Rainilt, kalade puhastamine-pakendamine ja kalamehejutud. Oskari vaakumpakendaja abiga said kalad ka ilusti-kiiresti pakki ja sügavkülma.
30.september. Seenelkäik ja kojusõit.
Algselt oli meie paatkonnal kindel plaan veel enne ärasõitu paariks tunniks jõele minna. Hommikul mühises tuul puulatvades jälle päris kõvasti, ja sekka piserdas veidi vihmagi. Kuna majad tuli ennelõunal ära anda, siis hakkasime peale hommikusööki asju pakkima. Mis võttis planeeritust kauem aega. Lisaks oli plaan plusspunktide teenimiseks paar suurt ämbritäit puravikke koju kaasa võtta. Kui Urmasega metsa sukeldusime siis selgus, et majade lähiümbrus oli Mareki ja Co poolt eelnevatel päevadel puravikest lagedaks korjatud (hilisematel luureandmetel väidetavalt neli 150l kilekotitäit) ja tuli isegi majade nägemisulatusest kaugemale minna. Aga puravikke oli ikka piisavalt ja kohati suuri nagu supitaldrikuid.
Ämber täis, tulin metsast välja. Urmas oli kaugemale läinud ja jõudis tagasi alles poole tunni pärast. Kuna tuul ulgus endiselt puulatvades ja aega jäi järjest vähemaks, otsustasime tunniks-paariks jõele enam mitte minna ja vahetasime laevapiletid sellevõrra varasemaks. Startisime keskpäeva paiku ja tagasisõit kulges viperusteta. Kuna oli pühapäeva õhtupoolik, siis oli sadamas väga palju paatidega autosid – näib et sügisesed kalapüügid Soomes ja Saaristos on eestlaste-lätlaste hulgas järjest populaarsemad.
Laev õõtsus tagasiteel taas päris korralikult ja lained paugutasid vastu pardaid. Tallinna kilukarbivaade mähkus aeg-ajalt tihedasse vihmaloori ja tagasisõit Tartusse toimus lausvihmas.
Kokkuvõttes jäime seekordse kalaretkega väga rahule – nii Margus kui Rain tegid oma koharekordid, Ants ahvenarekordi ja Urmas haugirekordi. Tõnu sai üldse oma esimesed spinnakalad kätte. Kohad oli päris ilusat mõõtu ja jätkus neid ka igasse paati. Töötasid nii jigi kui trolling. Lisaelamusi pakkus seenerikkus ja seltskond oli loomulikult suurepärane. Vahepealse nädalaga on ka Emajões veetemperatuur juba meeldivalt alla 10 kraadi langenud, nii et jätkame kohapüügiga kodule lähemal. Kes Emajõele kaasa tahab tulla, võib siia klikata.