Kohapüügist Emajõel ja Lõuna-Eesti järvedel

Kohapüügi võimalusi Eestis pole kuigi palju

Koha on kala, kes Eestis satub enamiku harrastuskalastajate saagiks üpris harva – paljud pika staazhiga kalamehed polegi kunagi koha tabanud. Põhjuseks on kindlasti asjaolu, et see põnev kala ei elutse kaugeltki kõigis Eesti veekogudes ning tema elupaiga ja -viisi tõttu on eesmärgipärane ja saagikas kohapüük märksa keerukam kui haugi või ahvena landi otsa meelitamine. Erandiks on ehk suvine kohatrolling Pärnu lahel, mille käigus püügipäeva jooksul lanti haaravatest kümnetest ja isegi sadadest kaladest mõõdukalade suhe alamõõdulistesse on enamasti 1:10-le, ja paari-kolmekilose koha tabamisest räägitakse tagantjärgi veel nädalaid kui mitte kuid. Märksa suuremad kohad elutsevad meil Peipsis, mõlemas Emajões ja Võrtsjärves, samuti mõnekümnes Lõuna-Eesti väikejärves. Nende suuremate kohade püügist siinkohal räägimegi.

Peipsis, Võrtsjärves ja teistes suuremates järvedes tabatakse suuremat koha üsna juhuslikult - peamiselt sügavamas vees kaaspüügina haugi-ahvenat trollides, ja väikejärvedes enamasti ööseks kindlatesse kohtadesse sissejäetud elussöödaga ujuvundadega. Suurel Emajõel seevastu on lisaks trollingule ja kalatükiga söödastatud tonkale võimalik sihipäraselt ja edukalt koha püüda ka silikoonlandiga sügavamaid auke läbi püüdes ehk jigitades. Kohapüüki piirab Eestis nii kalavarude ja püügikohtade vähesus kui keelu- ja võtuajad.

Pärnu lahel saab koha trollinguga püüda (viimastel aastatel) juulist septembri keskpaigani, Emajõel on kohapüük saagikas tavalisel aastal 16.juunist juuli keskpaigani ning septembri algusest novembri lõpuni. Eks see ole ka peamiseks põhjuseks, miks 16.juunist on saanud kohapüüdjate kogunemiskohaks just Emajõe alamjooks – just seal on arvukalt kudemise lõpetanud näljast koha, kes agressiivselt pakutavat silikoonlanti haarab. Ja suure koha terav haamrilöögisarnane laks vastu silikoonlanti koos spinningut hoidva kalamehe adrenaliinitulvaga ongi just see elamus, mida Emajõe koha-aukudele ikka ja jälle otsima tullakse.

Enda huvi sai alguse juhuslikust saagist

Enda püütud esimese koha sain üsna juhuslikult – püüdsime 2003.a. suvel sõbraga Nõuni järvel spinninguga ahvenat ja haugi, ja otsustasime risti üle järve sügava osa teise kaldasse aerutada. Loomulikult sai aerutamisel ikka landid vette heidetud. Minu ridva otsas oli sinine Rapala 7 cm Tail Dancer. Saime kaldast sadakond meetrit eemale, kui lant jäi millegi raske taha kinni. Ise veel mõtlesin, et kust see oks siin nüüd nii sügava ja lageda vee peal… Kerisin lähemale, ja alles suhteliselt paadi juures sain aru, et tegemist on hoopis kalaga. Paar lühikest sööstu sügavama poole, ja paadis ta oligi. Siis sain aru, et polegi haug. Hoopis mingi teine ilus tumekuldne kala. Sõber tunnistas selle kohaks. Kaaluga ligi 2 kg. Hiljem ütles lähedal õngitsenud kohalik vanataat, et polegi sellest järvest enam aastaid näinud koha saadavat – isegi salavõrkudega mitte.

Sama 2003.a. sügisel käisime Tartu linnast mõned kilomeetrid allavoolu landiga haugi püüdmas. Meie vaateväljas püsis pidevalt üks oranž kummipaat, millest üks kalamees samuti lanti loopis. Jõelt lahkudes saime Ihaste ratsabaasi taga slipil oranži paadi omanikuga uuesti juhuslikult kokku. Loomulikult tundsin huvi, mida kaaskalastaja samal ajal samast piirkonnast saanud oli. Suur oli üllatus, kui ta ütles, et sai 6 koha. Tundus nii uskumatu, et küsisin näha. Olidki kohad, päris viisakat mõõtu kusjuures. Püütud silikooniga, nagu mehe vastusest selgus. Kuna olime samas piirkonnas palju kordi käinud, ja polnud kunagi saanud midagi peale haugide ja ahvenate, siis ei saanud enne rahu, kui olin läbi lugenud pea kõik artiklid, mida spinninguga kohapüügist üldse eesti keeles leida oli. Lisaks suure hulga venekeelset kirjandust, mida kätte õnnestus saada. Panin sellest korraliku teoreetilise pildi kokku, praktika jaoks ostsin lisaks püügivarustusele Veeteede Ameti tehtud Emajõe atlase ja korraliku Lowrance kajaloodi. Ja hakkasin hoogsalt Emajõel praktiseerima. Tänaseks on praktikat kogunenud 14 hooaega, peamiselt Eestis ja Soomes. Selle aja jooksul olen tabanud sadu kohasid ja välja õpetanud hulga edukaid kohakütte. Viimasel neljal hooajal on ikka vähemalt üks üle 5 kg koha meie paati tulnud. Kolmestest-neljastest rääkimata Ja kindlasti ootavad suuremad alles püüdmist…

Allpool olen kirja pannud peamised põhimõtted, mis mind kohapüügil siiani aidanud on. Loodetavasti aitavad need ka Sinul oma esimesed kohad kätte saada, sihikindlalt seda kala püüda ja rekordeid kasvatada. Iga aasta toob aga uusi nippe ja avastusi, ja eks kalapüügi peamine võlu ongi ju võimalus pidevalt eksperimenteerida ja areneda.

Vali enda meelelaadiga sobiv püügiviis

Kalapüügihuviliste eelistused kalapüügiviisi osas on väga erinevad. Paljud soovivad olla lihtsalt oma tavakeskkonnast eemal, lõõgastuda ja püsida rahulikult paigal, mõeldes omi mõtteid ja oodates võttu. Teistele meeldib ringi liikuda, uusi kalakohti ja aktiivselt toituvat kala otsida ja võtma meelitada. Kuna koha puhul eeldavad mõlemad variandid üksjagu kannatlikkust, tasub valida selline püügiviis mis püüdja loomu ja meeleoluga kõige paremini sobib – siis on lootust ka edu saavutada.

Hästi jämedalt jaotades võib kohapüügiviisid jagada kahte suurde gruppi – loodusliku söödaga püügiks ja landipüügiks.

Looduslikku sööta kasutades on tulemuslikud eelkõige unnapüük ja tonkapüük.

Unnapüüki tasub proovida eelkõige siis, kui koha muude püügiviisidega kätte ei saa

Selleks sobivad suurepäraselt haugipüügil kasutatavad ketasunnad või nende puudumisel nn „pudelunnad“. Mõlemal juhul on unnale keritud 1,5 – 2 kordse veekogu maksimaalse sügavuse jagu õngenööri (7m sügavuse järve puhul nt 11-14 m), mille üks ots on seotud unna külge ja teises on raskus ja konks. Kohapüügil pole trossi kasutamine vajalik, sest koha ei suuda erinevalt haugist oma hammastega õngenööri kahjustada. Kui püügipiirkonnas on palju haugi, siis võiks trossi ikkagi kasutada. Ise kasutan undadel tavaliselt 0,35-0,4 mm monofiili, see on piisavalt tugev ja puhverdab vajadusel ka suure kala tõmbeid. Ja alati võib pikkade ja tugevate sööstude korral ju unna taas vette visata, kui nööri pikkust väsitamiseks napib. Kohapüügil tasub kasutada kaheharulist konksu nr 4 või nr 2 ja rakendada seda söödakalale lõpusekaane alt kala vigastamata nii, et konksuharud jäävad kala suust välja. Selleks lükatakse trossi landilõksuga ots või tamiili otsa seotud aas ettevaatlikult söödakala lõpusekaane alt sisse ja suust välja, kinnitatakse konks ja tõmmatakse seda niipalju tagasi, et kala suust jäävad välja vaid konksuharud. Selliselt püsib söödakala kauem aktiivsena. Samuti haakub koha, kes rabab söödakala reeglina just pea poolt, kindlamini otsa. Peale võttu tasub neelamiseks aega anda, sest koha pole looduslikku sööta neelates eriti kapriisne ja neelab konksu sageli üsna sügavale. Kohapüügil rakendatakse und suhteliselt põhja lähedale, jättes söödakala mitte üle 50 cm põhjast kõrgemale. Sest koha on põhjakala, ja veepinna lähedale jahti pidama tõuseb ta lühiajaliselt vaid videvikus. Söödaks sobib suurepäraselt väike koger või vastavast veekogust püütud väiksepoolne kala – särg, nurg, ahven või isegi kiisk. Viidikas on küll koha lemmiktoit, kuid unna otsas sureb viidikas väga kiiresti ja selline passiivne und püüab kala märksa vähem.

Kuna undadega püütakse paadist ja need on ankurdamata, siis tuleb kogu püügi vältel jälgida tuule suunda ja selle muutumist ning unnad vajadusel ümber tõsta. Unnad on efektiivseks vahendiks just väiksematel järvedel püüdes, sest järvel mõjutavad unna liikumist vaid tuul ja söödakala. Lisaks pole seal vahemaad liiga pikad ja kala on kergem üles leida. Tänu sellele on undade õigetes kohtades püügile panekuga võimalik läbi kammida päris suur veteala, eriti kui paadis on 2-3 püüdjat. Sest Eestis on lubatud samaaegselt püüda kuni 3 püügivahendiga (antud juhul siis unnaga) iga püüdja kohta. Kui mingis piirkonnas saadakse kohavõtte, siis tasub undasid uuele ringile viies neid sinna rohkem kontsentreerida. Väiksema ja keskmise suurusega koha on parvekala, kes asub veekogus väga kindlates kohtades. Oluline ongi sellised kohad üles leida – reeglina toimivad need ka järgnevatel kalastuskordadel ja -aastatel. Seega on veekogu hea tundmine kohapüügil väga oluline eelis.

Tonkapüük eeldab kalamehe aktiivsemat osalemist

Tonkapüük erineb unnapüügist kasutatava püügivahendi poolest – selleks on vaja juba ritva, rulli ja õngenööri. Kohapüügiks sobiv tonka ei erine oluliselt näiteks latikapüügil kasutatavast tonkast (selle saab lihtsalt ja kiiresti rakendada ka suurema testiga spinningust)– erinev on ehk vaid see, et kasutatakse tugevamaid rakendusi (lipsud reeglina monofiilist diameetriga mitte alla 0,28mm) ja 2-harulisi konkse. Miskipärast on leitud, et eriti head on koha haakumiseks sellised 2-harulised konksud, mille sääred on eri pikkusega – ühe külge kinnitatakse sööt ja teine jääb välja. Ise olen enamasti püüdnud tavaliste 2-harulistega, ja haakumine on samuti olnud igati edukas.

Tonkapüügi eripäraks võrreldes undadega püügiga on see, et saab edukalt püüda nii kaldalt kui ankurdatud paadist, ja reeglina püütakse tonkadega koha just suurematel jõgedel (Eestis Suurel ja Väikesel Emajõel). Söödana võib kasutada eluskala või tervet surnud kala, aga ka väikese kala fileed või isegi risti seibideks lõigatud kalast saadud tükke. Kord sain kohapüügi esimesel päeval Emajõest landiga koha, mille kõhus oli hulk seedimata, risti lõigatud kalatükke – peaaegu terve kala jagu. Ilmselt oli mõni tonkapüüdja püüki lõpetades oma liigsed kalatükid üle parda valanud, kust toituv koha need siis ilusti üles korjas.

Sööda kinnitamisel tuleb vaadata, et see viske ajal konksu otsast ära ei lendaks. Eriti suur risk on see eluskalaga, millega tuleb elushoidmiseks delikaatselt ümber käia. Samas on oht, et tonka sisseviskamisel võib löök vastu vett kala uimaseks lüüa, ja kokkuvõttes ei erine see ikkagi surnud kala või kalatükiga püügist. Ise eelistan kasutada pikuti pooleks lõigatud viidikat (nii et ühele poolele jääb terve pea ja teisele terve saba), selle puudumisel mõnd muud valget kala (särg, nurg). Selleks on mul koha tonkapüügil alati kaasas väike fileerimisnuga. Kuna selline väikese kala filee on küllalt pehme ja ei püsi hästi konksul, siis „õmblen“ sellest lipsutamiili mitmekordselt läbi. Kaheharulise konksuga koos ei saa seda hästi teha. Seetõttu seon lipsutamiili otsa 5-7 cm pikkuse aasa. Rakendatava fileetüki ajan pikuti mitme pistega boilinõela otsa ja tõmban selle otsas oleva konksuga tamiiliaasa läbi fileetüki. Aasa otsa kinnitan aas-aasaga põhimõttel 2-harulise konksu (tavaliselt nr 2 suuruses) mille varre tõmban fileetüki sisse nii, et ainult harud välja jäävad. Sellise rakenduse plussiks on, et see õhuke ja kerge fileetükk liigub voolus palju kergemini, võrreldes surnud kala või kalatükiga, samuti levitab see paremini toidulõhna. Miinuseks on see, et fileetükk võib veevoolus hakata keerlema ja lipsu keerdu kerida. Selle vastu aitab lipsu pealiini-poolses otsas olev kvaliteetne pöörel, mis aitab keerdumist vältida.

Püüan reeglina ühe lipsuga, minimeerimaks rakenduse sassiminekuid. Konksu ja söödaga lips on pikem kui tinaga haru, nii et põhjas lebades jääb sööt raskusest 20-30 cm allavoolu. Vabalt võib kasutada ka kõrrega ja libisevat tina. Suures Emajões on vool üsna tugev, nii et risti voolu püüdes tuleks kasutada 80-120 g raskusi. Paadist otse allavoolu püüdes piisab ehk 40-50 grammist. Kui soovitakse rakenduse tundlikkust tõsta ja sööta põhja kohale tõsta, võib kasutada nn „tirooli pulkasid“. Kuna nende veetakistus on suurem, siis saab nendega püüda ikka pigem paadist allavoolu või madala veeseisu ja aeglase voolu puhul.

Koha võtt on ridvaotsalt selgelt eristuv. Kuigi lanti lööb koha jõuliselt, siis põhjas lebavat sööta neelab rahulikult ja eriti rapsimata. Esimeste liigutuste või värinate peale ei tasu kohe haakima hakata, pigem ikka oodata ära see, kui ridvaotsalt on näha, et sööt on alla neelatud ja kala otsustab eemale ujuda – ehk ridvaots teeb juba sellise vähemalt 20-30 cm sujuva tõmbe.

Koha tonkatamisel kalatükiga olen Emajõest kaaspüügina saanud mõned viisaka suurusega angerjad. Samuti otsa trehvanud ahvenaid ja külmemal ajal ka mõni väike luts. Kaaskalastajatel on otsa trehvanud ka korraliku mõõduga (2-9 kg) tõugjaid, mis tuleb loomulikult vabastada.

Samuti olen paar koha tonkaga saanud angerjapüügil kaaspüügina – 1.0 - 1.5 kg vahemikus kalad on tulnudki öösel lihtsalt ööussi otsa. 

Koha spinningupüük on huvitav ja hasartne

Kui looduslikud söödad meelitavad koha oma liikumise, lõhna ja/või välimusega, siis lantide puhul on olulisemad edutegurid värv, võnkumine või mängitamine ja oskus oma ahvatlevaid liigutusi tegev peibutis kohale võimalikult nina alla sokutada. Sest asjatundjate väitel ei söösta koha erinevalt haugist põhjast mitu meetrit kõrgemale, et temast ülalpool ujuvat saakkala lõugade vahele rabada. Seda peab arvestama kõigi järgnevate spinningupüügiviiside puhul.

Trolling on kohapüügil üks lihtsamaid püügiviise

Veekogu hea tundmise ning püügikala kõrge arvukuse korral ka üpris saagikas. Samuti on trolling paljudele kalameestele just see püügiviis, kuidas (enamasti juhuslikult haugi- või ahvenapüügi käigus) oma esimene koha kätte saadakse. Ja mis seal salata – reeglina saadakse kevadel-sügisel külmemast veest ja trollinguga ka kõige suuremad rekordkalad.

Koha edukaks trollingupüügiks on kindlasti vaja kajaloodiga ja suurematel veekogudel soovitavalt ka GPS-ga varustatud paati. Eriti on abiks, kui GPS sisaldab korralikku ja detailset vastava veekogu sügavuste kaarti. Kajaloodi on vaja selleks, et potentsiaalsed püügikohad vee all ära tunda ja jälgida sügavuse muutumist, GPSi selleks, et kaardi abil huvipakkuvad piirkonnad kiiremini üles leida ja tulemuslikud asukohad punktidena kaardile üles märkida.

Lisaks on vaja 1-2 trollinguritva püüdja kohta - sobib ilusti näiteks 50-60 g testiga, kesk- või tipupaindega 2.4 – 2.7 m spinninguritv. Kuna suurt koha trollitakse veekogu põhjast, siis mida sügavam on veekogu, seda suuremate lantidega tuleb püüda, et need üldse põhja lähedale jõuaksid. Suurematel lantidel on trollingul ka suurem veetakistus ja seetõttu on otstarbekas kasutada jäigemaid ja pikemaid ritvu, et need liialt läbi ei painduks.

Rullidena kasutatakse trollingul reeglina suuremaid, 40 – 60 suuruses haspelrulle või keskmise suurusega (ka meetrilugejaga) multirulle. Ise kasutan kohatrollingul haspelrulle ja eelistan õngenöörina kasutada punutud nööre. Seda just nende venimatuse tõttu, mis annab edasi kõik väiksemadki puuted ja haagib ka luise suuga kala märksa paremini otsa. Lisaks on punutud nööride diameeter sama tugevuse juures monofiilidest märgatavalt väiksem, mistõttu sukelduvad landid vedamisel kiiremini ja suuremale sügavusele. Just koha trollingupüügil, kus on vaja sageli ilma lisavahenditeta (lisaraskused, downriggerid jne) toimetada lant 6-9 m sügavusele, muutub see väga oluliseks. Ise kasutan ka trollingul maksimaalselt 0,16mm nööri ja sageli isegi peenemat. Tänapäevaste nööride kõrge kvaliteedi juures on selle tugevus ka suure kalaga võitlemiseks täiesti piisav. Punutud nööride kasutamisel on väga oluline siduri reguleerimine õigele tugevusele – sidur peab tööle hakkama veidi väiksema tõmbejõu puhul kui nööri katkemistugevus. Eriti mugav on trollingul mitmevärviliste markeeritud nööride (nt Asari Jigging Light Colors, Power Pro Depth Hunter või WFT Multicolor) kasutamine, mis võimaldavad väga täpselt hinnata, kui palju nööri on rulli pealt juba välja lastud ja selle abil lant väga kiiresti õigele töösügavusele toimetada.

Kogenud trollija, kes soovib saada just suuremat kala, otsib eelkõige sügavamaid, üle 5 m sügavusi ebaühtlase kivise põhjaga kohti nii järves kui jões, ja hoolitseb trollides selle eest, et lant liiguks võimalikult põhja ligidal, aeg ajalt seda toksates. Selline püügiviis eeldab põhjareljeefi täpset tundmist või jälgimist, kuna kohale meeldivad „augud“ on sageli järskude nõlvadega ja mitte eriti pikad. Seetõttu tasub kasutada lante, mis kiiresti sukelduvad. Minu kogemuse kohaselt on ka koharikastes paikades landi ajutine põhja puutumine väga oluline eeldus kala saamiseks. Loomulikult suureneb sel moel oht ka landi kinnijäämiseks, aga selle lahtipäästmiseks on ju jälle omad meetodid ja vahendid olemas. Koha trollimine ilma landi põhja puutumata on üldjuhul raisatud aeg. Haugi võib loomulikult niimoodi saada, sest haug võtab lanti ka kuni 3 m kõrgusel põhjast, koha reeglina mitte. Kui Soomes trollitakse koha ka põhjast kõrgemal, siis Eestis on see resultatiivne vaid Pärnu lahes, kus väikeste kohade parved jälitavad ka päeval söödakalade parvi pooles vees. Trolling on Eestis efektiivne püügiviis alates keeluaja lõpust (juuni keskel) kuni sügiseste jahedate ilmadeni. Veetemperatuuri langedes muutub kala passiivsemaks, kuigi sel ajal võib tabada just üksikuid suuremaid isendeid. Sama kehtib ka keeluaja-eelse perioodi kohta.

Koha trollingul kasutatakse enamasti peenemaid ja pikema kehaga vooblereid. Sügavalt püüdes peavad need olema suhteliselt suure keelega, et lant sukelduks piisavalt sügavale. Ise olen häid tulemusi saanud Soome tootja Jesse 11 cm Syvanne lantidega. Väga head on Rapala Tail Dancerid – vastavalt püügisügavusele tuleks valida kas 9cm (kuni 6m) või 11cm (kuni 9m) variandid. Ei tasu karta, et 11 cm Tail Dancer on kohale suur – näiteks Peipsil trollides sageli rabab seda isegi suurem, üle 600 gr ahven, eelistades seda isegi 9cm lantidele. Ja ahvena suu on koha omast ikka märksa väiksem. Sageli töötavad koha trollingul paremini just tumedamad ja naturaalsemad värvid. Väga head on ka Live Target Perch naturaalsetes ahvenatoonides sügavamale sukelduvad versioonid.

Emajõe ülem- ja keskjooksul tasub kasutada ka Rapala 7cm või uut 9cm pikkust Jointed Shad Rapi, mis on klassikaliselt tuntud eelkõige Peipsi ahvenapüügi landina. Peenema nööriga trollides sukeldub need 5-6 m sügavusele. Koha olen saanud eelkõige just värvidega BSD, RCW, FT, HT ja P. Eriti just viimane on selles mõttes unikaalne, et kui juuli lõpust kuni septembri alguseni koha Emajões eriti lanti ei võta, siis see värv on pea ainus, mis ka augustikuus edukalt toimib. Tasub kasutada ka Rapala Glass Shad Rap 7cm lante just ahvenatoonides, nendega olen saanud samuti Emajõest ilusaid kohaseeriaid.

Emajõe trollingul on järvedega võrreldes üks suur miinus – kuna jõepõhi on suurte kõikumistega ja täis uppunud oksi ja puutüvesid, siis jäävad trollingul landid sageli põhja kinni. Seetõttu peaks trollingupaadis olema kindlasti „sulane“ nende lahtipäästmiseks, ja ka siis on trallingul landikadu märgatav.

Jigipüük on aktiivseim ja põnevaim kohapüügiviis.

Selle käigus otsitakse veekogu sügavamatest aukudest ja nende nõlvadelt aktiivselt toituvat kala ja meelitatakse ta oma peibutist haarama.

Aktiivsem võtt algab kevadel vee soojenedes kuderände ajal. Eriti agressiivne on isaskoha kudeajal pesa kaitstes ja mõned nädalad peale seda. Samas tähendab pesa valvava isaskoha väljapüüdmine või häirimine, et tema valvatav mari hukkub, mattudes setete alla, või pannakse nahka marjaõgardite – väikeste kiiskade ja ahvenate poolt. Seetõttu tasub keeluaegadest ja -kohtadest kinni pidada ja talitseda oma ahnust ja kalapüügikirge selle nimel, et ka edaspidi meie vetes koha püüda saaks. Pole saladus, et Emajõe alamjooksul, kus koha kudemise tõttu on ligi 10 km pikkune igasuguse kalapüügi püügikeelu tsoon (Koosa jõe algusest kuni Peipsini) 1.maist kuni 15.juunini (kaasa arvatud), käivad keeluajal salapüüdjad spinninguga pesa valvavat koha välja püüdmas. Õnneks on viimastel aastatel kontroll oluliselt tõhustunud, ja see on ka kohavarude seisus märgata – suurt kala on Emajõe-Peipsi vesikonnas märgatavalt rohkem.

Kui keeluaeg kõrvale jätta, võib jigiga koha püüda tegelikult aastaringselt. Meie järved on üsna laugete kallaste ja valdavalt sileda pehme põhjaga ning sellistes kohades pole jigipüük just parim püügiviis. Pigem käiakse järvedel ikka trollimas. Seevastu Emajõel on just jigipüük kõige saagikam püügiviis.

Kui koha on jões, siis võtab ta lanti ka kevadel peale jääminekut ja sügisel enne jää teket. Viimaste aastate püügiandmeid ja teiste kogenud kohapüüdjate tulemusi vaadates on hakanud küpsema veendumus, et suured kohad liiguvad kevadel ja sügisel jões koos latikaparvedega – kui latikas tuleb jõkke, ilmub kohe ka koha, ja kui latikas sügisel näiteks madala veeseisu tõttu või mõnel muul põhjusel Peipsisse laskub, on ka suurem koha jõest kadunud. Ei tahaks uskuda, et see koha latikast toitub – kilone latikas on isegi suurele kohale päris suur tükk haugata. Pigem liigub latikaparvedega koos ka väiksemaid kalu, kes nende toidulaualt endale samuti lihtsamini toitu leiavad, ja ise parvele järgnevate kohade toidulauale võivad sattuda.

Kudeajal ja hiljem soojema veega koha enam latikaparvi ei jälita, sest toitu on niigi kõikjal küllalt. Siis käib koha videvikus ja öösiti pinnal viidikaid kimbutamas ja päeval peidab ennast jõe sügavamates kohtades, kust jigipüüdjal on teda märksa lihtsam üles leida. Kohale meeldivad eelkõige sellised augud, kus on puutüvesid, kive ja järske nõlvasid, mis talle varju pakuvad. Mudase ja savise põhjaga kohtades teda eriti pole. Seega tuleb jigiga kohapüügil arvestada tuntava landikaoga. Õnneks pole silikoonlandid just kõige kallimate killast.

Töötavad nii kalakujulised kui sirpsabaga landid

Kevadel ja sügisel külma madalama veega kui kala on aeglasem ja passiivsem, tasub kasutada suhteliselt kergemaid jigipäid ja võimalikult naturaalsetes toonides silikooni. Jigiga kohapüügiks kasutan ise enamasti 7-12 cm pikkuseid silikoonlante. Külma vee ja suurte kalade puhul tasub kasutada veelgi suuremaid – isegi kuni 20 cm silikoonlante, sest külmas vees ei saaks suur kala väikesest toiduobjektist piisavalt energiat ega jahi neid seepärast. Kui osad kalamehed on veendunud kalakujuliste jigide pooldajad, siis teised eelistavad sama kindlalt sirpsabasid. Minul on landikarbis olemas mõlemad variandid, ja kala tuleb edukalt mõlemaga. Mõnel ajal ja kohas toimib paremini üks, teinekord jälle teine landitüüp. Värve tasub omada erinevaid – nii erksamaid neoone kui naturaalsemaid hõbedasi/pärlmutreid. Külmema ja selgema vee puhul kasutan reeglina naturaalsemaid ja tumedamaid toone, soojema ja sogasema puhul lähevad käiku erksamad. Sageli oleme kala saanud just mittemidagiütlevate ja nii mõnegi kalamehe arust väga koledate toonidega. Tootjatest rääkides olen sirpsabade puhul kasutanud eelkõige Wake ja Traperi sirpsabasid. Kalakujulistest lantidest kasutan Traperi, Relaxi, Daiwa, Keitechi erinevaid mudeleid. Viimasel paaril aastal olen enda jaoks avastanud Soome vete jaoks disainitud K.P Baitsi silikoonid, mida on mugav kaaluga osta just niipalju kui tarvis. Nende eri suurustes Skeleton, Lazy Shad ja Hybrid Worm on koha- ja ahvenapüügil klass omaette nii silikooni kvaliteedi kui suurepärase värvivaliku poolest.

Algajatel tasuks tähele panna, et kohapüüdja silikoonikastis peaks kindlasti olema vähemalt järgmised põhivärvid – neoonroheline, tumeroheline, hõbedane, pärlmutter, valge, oranzh ja mootoriõli. Loomulikult tasub soetada ka nende erinevaid kombinatsioone, mida on tegelikult lõputu hulk. Eriti hea, kui neil on sees erivärvilised väikesed sätendavad litrid. Pole mõtet osta silikoonlante ühekaupa, kuna need saavad röövkala hammaste all sageli kannatada või rebitakse sabad ära. Samuti jääb alati lante põhja. Oleks ju kurb, kui peale poolepäevast püüki leiate üles töötava värvi, ja siis teie landikarbi viimane seda värvi isend klammerdub põhjas mingi kivi või ramba külge või lahkub seksika emashaugi hammaste vahel igaveseks teadmata suunas. Ja mõelge, kui hea tunne ja moraalne võit see on, kui saate hästitöötavat lanti ka oma paadikaaslasele pakkuda, kellel seda oma landikastis juhtumisi pole… J.

Silikooni saab atraktiivsemaks muuta ka markeritega lante tuunides. Ise kannan jigipüügil kaasas vähemalt 3 värvi markereid – musta, neoonoranzhi ja UV-d. Mustaga teen heledatele lantidele triipe/täppe, oranzhiga värvin sabasid ja UV-ga tuunin kõhtusid ja külgi. Selge efekt on olemas, eriti kui kala ainult togib ja eriti võtja pole. Markerid ei pea olema maitsestatud vaid pigem veekindlad, et värv püsiks.

Jigipeade kvaliteet on oluline

Jigipead peaks olema kvaliteetsed, peenest traadist tugeva ja hästi terava konksuga. Konksude teravust tuleb aeg-ajalt kontrollida, kuna põhjas kivide ja rampade otsas lähevad need kiiresti nüriks. Nüri konksuga jääb aga hulk võtte realiseerimata – kala ei jää lihtsalt otsa. Kohapüügiks sobivad eelkõige konksud suurusega nr 4/0, 5/0 ja 6/0. Kasutatava jigipea optimaalne kaal sõltub paljudest faktoritest – silikoonlandi suurusest ja kujust, kasutatava nööri diameetrist, voolutugevusest, püügikoha sügavusest, tuule tugevusest ja tuulesuunast viske suhtes. Emajões saab reeglina hakkama, kui landikastis on jigipead kaaluga 20-35g. Vahel harva kõrge veeseisuga väga sügavalt ja jämedama nööriga püüdes tuleb kasutada 40g jigipäid. Suvisel püügil ja õigesti valitud jigipea korral peab eemale püügikoha sügavamasse ossa visatud ja põhjavajunud lant paari-kolme energilise vändapöörde järel „rippuma“ põhjalähedases veekihis ca 2-5 sekundit, ja sellele järgnev põhjapuude peab olema ridvaotsalt selgelt näha ja tunda. Kui see aeg on lühem, tasub kasutada kergemat jigipead. Kui lant jääb liiga kauaks põhjast kõrgemale, siis kaotame vastava püügikoha läbipüügiks liiga palju aega, ja jigipea tuleks vahetada raskema vastu. Samas tuleb kevadel ja sügisel väga külmas vees (2-6 kraadi) püüdes kasutada märksa kergemaid jigipäid, nii et vajumisaeg võib paadi juures olla isegi 10-12 sekundit. Muidu ei pruugi külma tõttu passiivsevõitu koha üldse lanti võtta.

Tuleb veel arvestada, et paadile lähenedes muutub nööri nurk vee/põhja suhtes, lant jääb kauemaks „rippuma“ ja liiga kerge landi, suure sügavuse ja tugeva voolu puhul võib juhtuda, et see paadi lähedal enam põhja ei puutugi. Sel juhul tasuks kasutada veidi raskemat jigipead, sest vahel sügavas kohas ankrus olles jälitab koha lanti kuni paadini, ja lööb seda alles otse paadi all.

Jigipeade tüüpidest rääkides – ise kasutan enamasti tavalist ümmargust, jäigalt ühendatud konksuga jigipead. Paljude rampadega kohtades ja kui soovitakse aktiivsemat mängu, tasub kasutada liigendiga nn „tseburashka“ varianti koos ofset konksuga. Sel juhul on võimalik peita konksuteravik allapoole kala kehasse ja haakumisi okste ka muude takistuste külge on märgatavalt vähem, samas tuleb võtu korral olla sellevõrra kiirem haakija. Lisaks klassikalisele rakendusele tasub kohapüügil proovida ka veidi keerukaimaid rakendusi – näiteks dropshoti, kus raskus on pealiini lõpus ja konks koos silikoonlandiga rakendatakse eraldi lühikese lipsu otsa või veidi kõrgemale otse pealiinile; carolinska rakendust, kus pealiin lõppeb koonustina ja pöörlaga, ja sama pöörla külge kinnitatakse ca 0,5 – 1,5m lipsu külge üheharuline raskustamata konks silikoonpeibutisega jne. Dropshotiga püüdes pikeneb võtuaeg, sest lant hõljub alati sobivas kõrguses põhja kohal. Carolinska rakenduse puhul käitub peibutis loomulikumalt ja aeglasemalt põhja kohal hõljudes, mis näiteks külma vee puhul annab kalale lisaaega ja suurendab rabamiste protsenti. Ise kasutan vahel korraga kaht spinningut, millest ühel on tavaline ja teisel carolinska rakendus. Kui kala on tavarakendusega passiivne ja ainult togib, siis tasub järgmine vise teha carolinskaga samasse punkti. Väga tihti saate selle „togija“ selliselt kätte. Ja sageli ei pruugi see olla ka koha, vaid näiteks hoopis ahven.

Õngenööriks sobib ainult ja ainult punutud nöör.

Siinkohal kurvastame monofiilide austajaid. Jigipüük on paraku ainult võimalik punutud nööre kasutades, kuna need on peenemad, ei veni ja iga puude vastu lanti on selgelt tunda. Samuti piisab väikesest haakeliigutusest, et kala otsa jääks. Monofiiliga voolus püüdes lisandub suuremale voolutakistusele ka monofiili venivus, mille tulemusena ei pruugi enamikku võtte üldse tunda, ja isegi võttu tundes ei jõua suurema vahemaa korral haakelöök õigeaegselt ja piisavalt energiliselt kalani. Üheharulise jigikonksu ja astmelise kerimise korral aga kala iseeneslikku haakumist praktiliselt ei toimu. Nii et parem ärge monofiiliga seda püügiviisi proovigegi, tulemus jääb väga kesiseks. Punutud nööridest on minu kogemuse kohaselt väga head jaapanis toodetud Wake Nerve, Asari Masaru Round ja Asari Masaru Power ning soodsamas hinnaklassis ka vana hea klassikaline Power Pro. Kui Wake ja Asari puhul on väga hea püüda Emajões 0,12-14mm nööriga, siis Power Pro puhul ma alla 0,15-0,19mm ei kasutaks, muidu on landikadu kinnijäämisel liiga suur.

Ritv peab olema kerge ja võimaldama kiiret haakimist

Ridvaks sobib kõige paremini 2.4 – 2.7 m pikkune kiire toimega ja tipupaindega spinninguritv, mille test võiks olla vahemikus 10-40 või 15-45 grammi. Veidi sõltub see kasutatavate jigipeade-lantide suurusest ja püügikoha sügavusest. Tuleb arvestada ka, et keskmise kohapüügiks sobiva silikoonlandi kaal lisaks jigipeale on 7-8 grammi. Nii et 30g jigipeaga Emajõe alamjooksul püüdes võiks ridva test olla ikkagi 15-45g. Olen kasutanud ja kasutan erinevaid Westini, Yoshino ja Shimano 2.4m ritvasid. 2016.a. hooajal avastasin enda jaoks Volzhanka JigMaster ridvad, mille painduv „feederisarnane“ ots näitab ka kõige õrnemaid võtte, ja samas on ritv 3-ndast rõngast alates piisavalt jäik ja võimaldab kiiret haakimist.

Rull peab olema kvaliteetne

Rull saab jigimisel korralikult vatti ja seetõttu peab see olema kvaliteetne ja heas töökorras. Shimano mõõdupuu järgi sobivad suurepäraselt 2500-3000 suurusklassi rullid. Soovitan kasutada esisiduriga rulle, sest need on tugevama siduriga ja sealjuures ka kergemad. Ise kasutan peamiselt Shimano Rareniumi ja uut Stradicut. Aasta-paar püüan ühe rulliga, siis ostan uue ja eelmine jääb nö tagavaraks. Vahel kasutan vaheldumisi ka mitut eri ritva, mille igaühe otsas on erinev rakendus, kui tahan erinevaid rakendusi või püügiviise testida ja ei taha kulutada aega rakenduste ümbersidumisele või vahetamisele.

Koha jigipüügil ma reeglina landi ees trossi ei kasuta – seda pole lihtsalt vaja, sest koha hambad punutud nöörist jagu ei saa. Kui piirkonnas on palju haugi, siis on trossi kasutamine põhjendatud. Üks võimalus on kasutada ka poolemeetrist jämedamast (0,30 – 0,35mm) fluorocarbonist leaderit, mis on vees nähtamatu ja ka haugihammastele üsna vastupidav.

Püük triivis ja paadi alt

See on väga vana püügiviis, mida kasutati juba ammu enne silikoonlantide harrastuspüüdjate arsenali ilmumist. On ju lihtne voolu või tuule jõul aeglaselt triivivast paadist lasta alla lant või rakis surnud kalaga ja taguda sellega põhja või hüpitada pisut kõrgemal veekihis. Ajalooliselt on seda palju tehtud suurte tinasikuskatega, mida Peipsil ahvenapüügiks „tuttidega“ siiani kasutatakse. Seda on enne silikoonlantide ajastut kasutatud ka Emajõe kohapüügil, ja sellega kottide viisi kala saadud. Aeg-ajalt näeb sellist püüki Emajõel praegugi.

Kui kohavõtt on silikooniga vilets, ja väikest surnud kala (viidikat, särge) on käepärast, siis tasub proovida sellist paadi alt jigimist surnud kalaga. Selleks võib võtta tavalise raske 30-40g jigipea, kinnitada kala sarnaselt silikoonlandiga pea poolt konksu külge nii, et saba vabalt ripub, lasta rakendus ettevaatlikult paadi kõrvalt vette ja toksida sellega sügavamates kohtades põhja. Lühema ja jäigemapoolse 1-1.5 m ridvaga on siinkohal mugavam toimetada. Visata sellist rakendust ei tohi, sest siis kipub kala konksu otsast ära lendama. Nii mõnedki kogenud kohapüüdjad on seda proovinud, ja teatud aegadel (nt juulikuu II poolel ja augustis) võib saagikus olla märksa parem kui silikoonlantidega. Katsetasin seda ka ise 2015 aasta sügisel kui koha oli jões väga vähe. Kui koha ei saanudki, siis rabasid seda aplalt ka haugid.

Püügikohtade ja -piirkondade valikust.

Eestis dikteerib veekogu valik suuresti selle, missugust püügiviisi kasutada tuleks.

Järvedest esineb koha teadaolevalt järgmistes:

Kindlasti on kõigil neil võimalik koha püüda undadega. Peipsil ja Võrtsjärvel on see nende suuruse tõttu ilmselt keerukas ja vähem efektiivne, kuna vabalt ujuvaid püügivahendeid on peale öist püüki raske üles leida. Teistel järvedel sõltub tulemus otseselt veekogu tundmisest ja koha arvukusest.

Kohapüük trollinguga võiks kindlasti olla tulemuslik Aheru järvel, Õisu järvel, Ruhijärvel ja Tamula järvel. Need on lihtsalt järved, millelt regulaarselt trollinguga koha saadakse ja kohati päris hästi. Võimalik, et teiste järvede osas on kohalikud trollijad suutnud oma edulood ja tulemuslikud püügikohad lihtsalt enda teada hoida.

Eriline lugu on koha trollinguga Peipsil ja Võrtsjärvel. Mõlemal järvel on tugevad põlvkonnad ja korralikus mõõdus koha palju – töönduslikult püütakse ju aastas välja sadu tonne. Peipsilt on sügiseti mõnel aastal trollinguga väga korralikult koha saadud – kas on siis koha olnud lihtsalt palju, või on ta mingil põhjusel tulnud madalamasse (4-5m) vette, kus enamik kalamehi ka väiksemate lantidega (nt Rapala Shad Rap 7 ja Jointed Shad Rap 7) ahvenat trollides põhja kätte saavad. Kuuldavasti on Peipsil andnud häid tulemusi ka öine trolling, kus pikad ja peene kehaga vooblerid lastakse downriggerite abil põhja lähedale. Samas kipub praegu Peipsil koha saamine olema ikka rohkem juhusliku iseloomuga kaaspüük haugi ja ahvena trollimisel.

Võrtsjärvel on kalurite püünistes nii suvel kui talvel palju ilusat 2-3 kg mõõdus koha. Samas ei ole kuulnud, et keegi seal trollinguga regulaarselt koha püüaks ja saaks. Võimalik, et Võrtsjärve 2-3 m sügavuse juures kardab kala paati ja püüda tuleb paadist kaugemalt (nt trollinguplaaneritega) või mingil muul moel, aga igatahes vajab Võrtsjärve kohatrolling ilmselgelt veel eksperimenteerijaid ja avastajaid.

Jõgedest leidub koha kindlasti eelkõige mõlemas Emajões, Pärnu jões (Sindi paisuni) ja Narva jões. Lisaks vähesemal määral ja peale kudeaega kindlasti väiksemates jõgedes, mis suubuvad Peipsisse või Pärnu lahte. Ise olen mõned aastad tagasi saanud peale kudeaja lõppu päris korralikke kohasaake näiteks Rannapungerja jõest. Koha levik näib paranevat ka piki rannikumerd Pärnu lahest põhja poole – nii on paaril viimasel aastal koha olnud ka Kihnu ümbruse mõrdades ja isegi Matsalu lahes. Eelmisel aastal saadi trollinguga vähemalt üks koha ka Kasari jõest.

Suuremates jõgedes on mõistlik kudejärgsel ajal – 16.juunist kuni juuli keskpaigani, samuti septembrist kuni külmadeni – eelistada jigipüüki. Juuni lõpust kuni septembrini saadakse häid saake ja ilusaid kalu ka tonkaga püüdes. Trolling toimib jõgedes tegelikult kogu aja, lihtsalt meie kõikuva põhjareljeefiga ja uppunud puidu rikastes jõgedes kipub landikadu väga kiiresti ületama taluvuse piiri J. Kui iga kaotatud voobleri kohta saadakse kätte üks koha, siis võib seda paraku pidada vägagi heaks tulemuseks.

Püügikoha valik veekogus.

Kohapüügil tundmatul veekogul on kajalood ja veekogu kaart üliolulisteks abimeesteks. Tasub otsida sügavamaid kohti, kus on ebatasane ja kõva (kivine või kruusane) põhi. Kuna koha on parvekala, siis võib sellistes kohtades varjuda terve kohaparv. Ja tore on veel see, et aasta-aastalt on need lemmikpaigad üldiselt samad. Nii et tasub investeerida aega veekogude tundmaõppimisse ja talletada väärtuslik info enda mällu või GPS-seadmesse, see tasub hiljem end kuhjaga ära. Suurematest kajaloodi/GPS-tootjatest on Eestis parim tugi Lowrancel, mille funktsionaalne Hook-seeria, puutetundlik Elite Ti-seeria ja võimalusterohke HDS-seeria on kalamehele väärt abimehed. Nende võrdluse osas just kalamehe vaatenurgast sai kirja pandud üks selline kirjatükk.

Lisaks Emajõele ja Peipsile on alates 2017 kevadest olemas korralikud sügavuskaardid nüüd ka terve Võrtsjärve, Narva jõe ja Narva veehoidla kohta,   nii et neid kasutades on võimalik potentsiaalsed püügipaigad kiiresti ja mugavalt üles leida. Emajõe ülem- ja keskjooksul tasuks jigiga püüdes proovida kõiki kiviseid paiku, kus üleminekud ja sügavuse kõikumised on järsud ning sügavus on üle 4 meetri. See ei tähenda, et väiksemast sügavusest koha ei saaks, aga reeglina on madalamas väiksem, sageli alamõõduline koha. Erandiks on sügisesed külmad ajad, kui suur koha võib olla hoopis madalamal kivide vahel, aga see ongi täpselt see aeg, kui ta rändab mööda jõge koos suurte latikaparvedega, millest ülalpool ka juba kirjutatud sai. Emajõe alamjooksul (minu jaoks tinglikult Luunja sillast allapoole) otsin koha reeglina samasugustest kivistest paikadest, mis on keskmise veeseisu puhul sügavamad kui 5m.

Kui lähen püüdma mõnel jõelõigul, mida väga hästi ei tunne, siis sõidan selle aeglasel käigul mõned korrad enne risti ja põiki läbi, et saada aru, missugune on selles püügikohas põhjareljeef. Tavaliselt pole kogu jõelõik ühtlaselt sügav – enamasti on jõe üks pool sügav ja teine märgatavalt madalam. Kel kajaloodi pole, otsigu sügavamaid kohti jõekäänude/-kurvide välisküljelt ja pigem käänu alumiselt poolelt. Sügavaid auke on ka sirgete keskel, aga neid on kajaloodita visuaalselt raske üles leida. Jõge mitmekordselt läbi sõites jätan kajaloodi näidu ja kaldamärkide järgi meelde vastava augu alguse ja lõpu. Kui sügavam, läbipüüdmist vääriv osa on lühem kui viskepikkus, siis ankurdan paadi süvikust ülesvoolu madalamasse jõelõiku nii, et ühe viskega saaksin kogu sügava osa läbi püüda. Kui sügav osa on pikk, siis eelistan alustada augu lõpust ja ankurdada paadi keset sügavat osa niimoodi, et viske lõpus oleks juba madalam osa, ja püügi käigus lanti järk-järgult sisse kerides tuleks see jupphaaval nõlvast alla augu põhja. Enamik võtte toimubki nõlva alumises servas, vahetult enne landi augu põhja jõudmist. Täpselt samuti püüan pooleldi diagonaalis läbi ka augu kaldapoolse ja jõepoolse serva. Kevadel on koha sagedamini kaldapoolse randi ääres sügaval, vahel vaid paar meetrit kaldast. Sügisel hoiab ta rohkem jõe keskel oleva randi äärde, mis on reeglina laugem.

Paljud jigiga kohapüüdjad sõidavad paadininaga kaldaroogu ja püüavad ise juba paadist, mis asub tervikuna madala vee kohal. Mina ankurdan paadi kaldast veidi eemale. Esiteks võimaldab see püüda piki kaldaranti, mis on eriti kevadeti kõige kalarikkam. Olles kaldarandist veidi sügavamal pool, kerin püügi käigus lanti alati madalamast sügavamasse. Sellega suureneb võttude arv ja väheneb märgatavalt kinnijäämiste arv. Sügava vee peal olles saab püüda sisuliselt paadini välja. Kui vesi paadi all on sügav, ei karda koha lanti paadini jälitada, ja rabab seda ka otse paadi all. Mul on juhtunud, et kahekilone koha rabas lanti, mis paadi all põhja kohal veevoolu mõjul lihtsalt saba liigutas, kui spinning oli korraks käest ära pandud. Kui paat on madalas, st meetri-pooleteiseses vees, siis koha paadini madalasse landile järele ei tule.

Eriti mugav on jigimisel paadi paigalhoidmiseks ja paarikümnemeetriseks asukohavahetuseks kasutada „tarka“ GPS-põhist elektrilist vöörimootorit, mida järjest rohkem ka Emajõel kohtab. Maailmas tuntumad selliste mootorite tootjad on MotorGuide ja MinnKota. Ise eelistan enda kogemustele tuginedes MotorGuide Xi5 mootorit, kuna selle GPS on märksa täpsem ja kiirem, mis tähendab, et paat püsib kindlamini etteantud punktis.

Veel mõned olulised tähelepanekud.

Vee soojenedes juuni alguses muutub jigimine trollimisest märksa efektiivsemaks. Suve alguse sooja veega hoiab koha põhja lähedale ja toitub aktiivselt. Olenevalt aastast ja veekogust kestab suvine hea jigipüük kuu-poolteist – juuli keskpaigani või isegi juuli lõpuni.

Kui suvised veed on saavutanud maksimaalse soojuse, siis kaotab koha jigi vastu miskipärast suurema huvi. Sel ajal tasub proovida tonkapüüki nii päeval kui öösel. Sel perioodil läheb koha pinnavette viidikajahile loojangu ajal ja isegi öösel. Siis on teda võimalik püüda pinnaveetrollinguga või kivistel madalikel ujuvat vooblerit loopides ka videvikus ja öösel, kasutades väiksemaid ja saledamaid, pinnale lähemal jooksvaid lante.

Ilmade ja vee jahenedes – reeglina septembrikuu keskpaiku - hakkab koha uuesti jigi vastu huvi tundma. Püük toimub endiselt veekogu sügavamates, kivise põhjaga ja rondirikastes kohtades. Taas tasub siis koha ka trollima hakata veekogu sügavamates osades ja seda suuremate lantidega, mida külmemaks vesi läheb. Kuni 10-11 kraadise veetemperatuurini on koha üsna aktiivne, siis hakkab muutuma passiivseks, võtuperioodid lühenevad ja kala muutub järjest loiumaks. Ilusamate ilmadega on ka külma vee puhul võtt enamasti aktiivsem. Koha lihtsalt on rohkem ilusa ilma kala. Eestist on mul tuua juhus, kus olin Emajõel pilvise ilmaga, ja üht auku jigiga „pommitanud“ juba ligi 40 minutit. Plaanisin edasi liikuda, kui päike tuli pilve tagant välja. Vähem kui 10 minuti pärast algas võtt, ja 20 minutiga sain paati 4 mõõdus koha, pluss paar alamõõdulist tagasi.

Kellaaegadest ka veidi. Koha ei võta terve päeva ühtlaselt, vaid tal on päeva jooksul paar-kolm kindlat võtuperioodi, kus võid tabada ühest ja samast kohast järjest mitmeid kalu. Kui ilm on püsinud ühtlane ja ilus, siis on võtuperioodid reeglina samadel kellaaegadel, nii et seda teades on võimalik õigel ajal oma lemmikkohas olla. Kui ilm järsult muutub, siis võib see võtugraafiku segi paisata, ja ilma stabiliseerudes võivad tekkida hoopis uued võtuperioodid. Mida külmemaks vesi läheb, seda lühemaks muutuvad ka koha võtuperioodid ja nende arv võib kahaneda mitmelt üheni. Minu seniste kogemuste kohaselt on soojadel kuudel pärastlõunane ja õhtune aeg kohapüügiks parem kui varane hommik.                                       

Vihmane-tormine ilm koha üldjuhul ei peleta. Olen mitmel korral saanud hea kohasaagi vahetult peale tugeva äikese üleminekut, kui ilm on peale seda ilusaks läinud. Vahetult enne äikest lõpetab koha tavaliselt võtmise ära. Äikese ajal pole turvakaalutlustel mõistlik oma süsinikust ridvaga vee kohal vehkida, sel ajal eelistan pigem kuskil varjus olla.

Kannatlikkus ja usk endasse on kohapüügil väga olulised iseloomuomadused. Sageli tuleb mitmeid tunde tühjalt teadaolevaid „kohaauke“ silikooniga pommitada, enne kui korraliku kala või suure saagi näol väärilise autasu saad. Ja see võib vabalt juhtuda paarikümne minutiga just siis, kui olid valmis juba loobuma. Seda motivatsiooni aitab hoida ka suhtlemine teiste kohapüüdjatega – kui tead, et koha on jões olemas ja teda saadakse, siis peab ta varem või hiljem ka Sinu landi peale suu lahti tegema, kui õiges asupaigas püüad. Ja teisalt – kui Sul ei võta ja teistel ka mitte, siis ilmselt oled kõik õigesti teinud, ja tulebki lihtsalt võtuaeg ära oodata. Lisaks on oluline ka infovahetus landi värvide osas. Miskipärast kujuneb selliselt, et kui koha hakkab hooaja alguses mingit värvi eelistama, siis töötab see tükk aega väga hästi. Näiteks 2015-2016.a. toimis suurepäraselt valge värv. Isegi mitte hõbedane, vaid täitsa valge, mis tõi oluliselt rohkem kala kui muud klassikalised värvid.

Kaaspüügina saab kohapüügil nii tonka, unna kui landi otsa ka mitmesuguseid muid kalu. Tonkapüügil Emajões võib vabalt üllatada soojal ajal angerjas ja külmal ajal luts, samuti on sagedaseks külaliseks korralik ahven. On saadud ka korralikus mõõdus tõugjat ja väikest säga, mis tuleks muidugi kindasti vette tagasi lasta. Unnapüügil sõltub kaaspüük väga suurel määral veekogust, aga haug ja ahven ning mõnel veekogul ka suurem angerjas võivad vabalt rõõmu valmistada. Mis puutub jigipüüki, siis peale sellega alustamist on õigel veekogul ikka üpris raske kalata jääda. Emajõel koha püüdes on haug, ahven, latikas ja tõugjas üsna sagedased külalised. Kord kohapüügi esimesel päeval sain Emajõest jigiga ühe napilt mõõdus koha ja üle 40 haugi (kõik 0,7-1,2kg vahemikus), kes tagasi läksid. Eksikülalistena võivad silikoonlanti rabada ka luts ja on räägitud isegi angerjast. 2016 aasta varakevadel sain jigiga 4m sügavuselt 10cm pikkuse konna, jigi üheharuline konks ilusti suus… Ilmselt haigutas seal igavusest sel hetkel, kui lanti mööda kerisin.

KOKKUVÕTTEKS.

Loodan, et ülaltoodud kirjutis aitab nii mõnelgi harrastuskalastajal oma esimesed korralikud kohakalad kätte saada. Ja mitte juhuslikult trollides, vaid täiesti sihikindlalt jigiga koha püüdes. Olen tänulik igasuguse tagasiside eest, mida võtad vaevaks anda. Olgu selleks siis kinnitus mõne püügimeetodi toimimisele või mõni uus ja toimiv nipp või trikk, mis on aidanud edu saavutada või uue rekordi teha. Sest avastamist on Eestis kohapüügil veel väga palju. Samuti on väga oodatud tagasiside Lõuna-Eesti väikejärvedelt, kus erinevate meetoditega koha püütakse ja saadakse. Oma saavutustest ja mõtetest võib kirjutada meiliaadressile koit.kikas@gmail.com. Facebookis saab hooaja kestel kohapüügi jooksvat infot ja autoriga sel teemal suhelda Kalaretke nimelisel leheküljel. Paljusid tekstis mainitud abivahendeid (kajaloodid, mootorid, akud jms) saavad kohapüüdjad Kalaretke e-poest soodushindadega – registreeru lihtsalt lehel, ja paremad hinnad ongi Sinu.

Ja lõpetuseks panen kohapüügifännidele südamele, et palun ärge püüdke koha kudeajal kudekohtades – see on nagu loomaaias jahil käimine. Vaevalt et see kala eriti hea maitseb, kui sisimas teate, et püügi käigus hävitasite tegelikult kogu tema selleaastase järglaskonna. Samuti ärge pange kotti alamõõdulist koha – sama hea maitsega ja samasuurt ahvenat on meil igal pool, aga koha on meie vetes vähe ja ta pakub suureks kasvades palju võimsamaid püügielamusi. Ja kandke alati püügil kaasas fotoaparaati, kaamerat või nutitelefoni ja kaalu, siis saate ka oma rekordkala tabamisest kohapeal video või pildid teha ja ta kaaluda, ja uskuge, see on võimas tunne kui saate suure kala tagasi vette lasta ja talle meeldivat taaskohtumist soovida!

Kohtumiseni kohavetel!